detsember kohe läbi

Nõndaks – ai ämm bäkk. Kuigi – arvestades siinset internetiühendust, mis ühest hetkest lakkas peaagu olemast, ning lähtudes sellest, et meie pea nädalasest nn vihmaperioodist sai uuesti suvi, pole ma eriti viitsinudki arvuti taga enam olla. Minu närv igastahes sellisele ühendusele vastu ei pea. Ükspäev suhtlesin siin ühe kohalikumaga, kes ütles, et neil lapsed väga veel arvuti ja internetimänge ei mängi ja üldiselt ikka väga netti ei kasutata. Nüüd ma saan aru küll, miks nad ei kasuta – seepärast, et meie mõistes seda pmtliselt nagu pole ka – ausalt ma ka ei kasutaks nii s—a asja:)

Kiirülevaade vahepealsest.

* Kärdil oli sünnipäev. Nüüd on ta siis viis. Esimene hammas tuli ka ära:) Vist oligi täpselt sünnipäeva päeval. Sai sünnipäevapidu ka ja öise sunniviisilise basseiniviskamise. Käisime Kärdi lemmikrestoranis, kuhu lõpuks tõesti ilmus ka tema see lemmikonu. Ok – koos oma emaga ja ilmselgelt keskmisest suuremas joobes. Lapsel oli muidugi lõbu laialt, keerutamisi jne. Huhh – meil Krissuga ühest hetkest nii lõbus enam ei olnud. Hetkest, kui see mees teatas Krissule, et kuidas ma ikka tema emale olin meeldinud. Olgu – ma tõesti üritasin oma olematus saksa keeles ta emaga suhelda ka paar sõna:) Nojah, Krissu luges sealt välja, et ilmselgelt on sellest meie istumisest saanud mingi “tedremäng” – Krissu termin – ja et kuna emale on ka pruut ja tulevane lapselaps ära näidatud ja ema on asja heaks kiitnud, siis oleks meil viimane aeg lahkuda. Ma tunnistan, et sel korral oli Krissul õigus. Ja mul sai siiski suhtkoht kopp ette, nii et ma ei viitsinud ühel hetkel enam ka midagi rääkida, aga Krissu teatas ilusti, et tegelikult mul on ikka kodus uus mees ka ootamas, mispeale võeti ilusti Krissu sihikule. Lahti saime tast nii, et ma manustasin turbokiirusel selle väljatehtud mohhiito, mispeale ma enam pikka pidu tõesti ei viitsinud all häppi famili seltskonnas, ning kuna krissu ka iga hetkega üha kaamemaks muutus, siis nende vanaaasta peo kutse – kus me võiksime kõik ilusti koos olla, laps ja tema ema ka – peale ütlesin, et andku aga number ja võibolla helistame, aga täna me tõesti peame minema kohta, kuhu ta kaasa ei saa tulla, ja panime ajama:) Pärast seda kolasime veel natuke, Kärt leidis isegi ühed väiksed Inglise sõbrad endale, Krissu Manchesteri jalgpalluri ja idülli soojast laudaseinast;) ja mulle jäid tühjad pihud ning rõõm kesköisest lapse basseini viskamisest ja seejärel ka kõik koos riietega basseinis ujumisest:)

* Siis olid jõulud. Ausalt – ma ei oma mitte mingisugust jõuluromantika soovi ega midagi sarjast, et peab olema lumi ja see tunne. Nii et mulle täitsa sobis. Loomulikult, ok, mis ma salgan, kui mul on valida, kas must ja külm jõul või valged, siis ikka valged, aga mitte väga külmad jõulud, eeldusel, et õueskäik kestab maks.pool tundi:) Aga kui mul on valida valged jõulud või soojas:)) Tõesti noh – iga kell soojas. Aga käisime ühes eriti heas grillrestoranis, kus krissu otsustas mingitsorti lammast tellida, mis oli igatepidi oivaline – eestis tehtud ahjuliha maistega täitsa:) Natuke friiki oli küll, kui me lauda istusime ja siis üks kohanäitaja küsis Krissu käest, kas ta sõbranna on Marion või….aga olgu, elasime selle ka üle. Ja palmi alla tulid kingitused ka, peamiselt küll lapsele:) Meie saime kumbki ühe shokolaadi ja krissu sai pudeli sangriat kah. Noooh ja siis keskööl oli missa ka. Teised käisid, mina istusin kiriku ukse taga. Ja siis laulsime terrassil ilusaid eesti lugusid ka …. ok, see oli sellest sarjast, kui me olime kaksteist ja laulsime kassettidele:)) kes ütleb, et ta pole seda kunagi teinud, see valetab, onju:)) Laev tõstis purjed ja siis see tantsupeo lugu ja no Urbidelt igast asju – eeee ja krissu filmis ka:)) Üles ma tal neid panna ei luba:)) Loomulikult. Tollel hetkel ma natuke tundsin puudust neist naaberkorteri lesbidest, kes meil siin olid millalgi – või õigemini nende kitarrist:)) Ja rahvast oli väljas muidugi meeletult – esimest korda nägin siin nende sadade restoranide hulgas et mingi koht on paksult rahvast täis:)

* Noh ja üldiselt on siin olnud rannapäevad. Ma olen juba täitsa päikesesõltuvuses – nii kui 2 päeva on pilves ja väike vihm, siis kisub nagu tuju kehvemaks, aga praegu on jälle megamõnus. Hommikul vara panen randa ära kohe:)) Eraelu meil üldiselt väga ikka pole – ühel päeval veetsime pool päeva sellega, et vaatasime kahte imeilusa kehaga meest, kes mängisid niii imeilusti jalgpalli, et meil tekkis ühe puhul kahtluis, et ilmselt on tegu kui mitte Mart Poomi enda, siis tema sugulasega vähemalt. Natuke sarnasust oli neil ka peale pallimängu. Huuuh – ilus oli.

* Ühel õhtul käisin sips pikemal linnaõhtul ka omaette. Pikalt ei seleta, aga no nagu tavaliselt, siis ma üldjuhul saan oma kaotatud asjad tagasi. Ka sel puhul jõudis mu telefon mõne päeva pärast minuni tagasi. Oli lõbus. Üsnagi.

* Ja noooh, täna käisime siis lõpuks veepargis ka ära. Eelloona ma lihtsalt mainin, et ma olen elanud u 4 kuud oma lapse jutuga ja selgitustega sarjast, emmme sa pead lubama mul neist kõige kõrgematest kinnistest torudest alla lasta ja loengut sellest, kuidas mina olen niiii arg ja miks ma ikka kardan kinniseid torusid ja niii edasi….ja enamvähem kodutülisid sel teemal, kuidas ma ikka keelan….nohhh. Läks pisut kergemalt – üks kõige leebem täiskasvanute lahtine renn, aga suhtkoht pikk sõit, mille ma esimeseks valisin ja kärt ka ilusti jooksuga üles tuli….ok, tuli sama targalt alla tagasi…2 korda järjest:)) Ütles, et ta ei taha…läbi nutu:) Selgus, et väike lasteosa oli talle küll ja liiast, ka seal jäi üks proovimata. Aga olgu – lõpuks kui ma olin teinud talle selgks, et ma neverever ei lubaks tal ohtlikust kohast minna, siis võttis siiski julguse kokku ja sai selle pika täiskasvanute liu ikka tehtud koguni 2 korda:) Aga kinnistest pikkadest torudest meie majas enam ei räägita:) Tükk aega. Samuti ka ilmselt merilõvidest, kellega oli seal võimalik ujuma minna – kuigi, nende puhul me sõlmisime kokkuleppe, et järgmisel aastal, kui ma olen ka julguse kokku võtnud, siis läheme. Koos.

* Ja lõpetuseks – nojah, alates Las Palmase surfajate vaatamisest ma nüüd tean, et ma pean selle siiski ära proovima. Algul oli lihtsalt mõte, et äkkkki ju võiks proovida, nüüd olen natuke juba uurinud. Rahast on sips kahju, aga ilmselt kui ilma proovimata koju lähen, on sellest veel rohkem kahju. Nii et põhimõtteliselt on kärdiga koos vaadatud ka ta multikas Surf Up – noh, see pingviinide surfimultikas…ja kuuldud Kärdi teooriaid sellest, kuidas täpselt ikka sinna laine peale püsti saada ja no tõelise tüdrukuna ka tema teooriaid sellest, et pmtliselt on võimalik seal surfilaual ka balletti tantsida, kui NATUKE harjutada….nojah, tundub, et ma lähen ja siiski mingi aeg teen selle balleti ära. No ausalt. Juba enamvähem oman kohalike infot ka, kus nagu mõttekam oleks … kuna info on meestelt, siis ma eeldan, et nad ei oma ettekujutust, et laine peab olema niii suur, kus saaks balletti tantsida, nii et saan ehk mingi väikse lainekese, et siis kõhuli laua peal kätega hoogu lükata;)

* Ja endiselt on välja pakkuda palju ja rohkem õlut meie külmkapist:)

* Ja Krissu läks täna välja. Veepargis kohtasime mingeid Inglismaal elavaid eesti poisse – kes tahtsid kohe koos dringid võtta, me muidugi korralike naistena keeldusime, aga mitte nii korraliku naisena krissu vahetas telefoninumbreid ja nüüd ta siis on läinud. Kuigi, noh, kui ta neile telefonis ütles, et drägide shõule – siis oli sealt tulnud mingi möhh-möhh, aga ok, ta vist sa nad isegi nõusse, nii et ju polnud tüüpilised delfi kommentaatorid, kes oma orientatsioonile väga suurt ohtu neist drägidest oleks haistnud….

jõulud

Tegin facebookis seda aasta fotode kokkuvõtet ja hakkasin mõtlema, et mis olid need kõige-kõigemad sündmused sellel aastal…ja nagu tavaliselt, ega terve aasta ei taha hästi enam meenudagi.

* Aga number üks sündmus oli minu jaoks vist Helsinki pride. Siinkohal tänud Siljale, kes tabas väga õiget hetke mulle helistamisel – kui ma õigesti mäletan, oli meil tööl väike pidu, mistõttu ma olin vastavas meeleolus juba – ning ma lubasin ka minna. Tavahetkel ilmselt oleks liiga pikalt kaaluma jäänud ja siis oleks ka ehk minemata jäänud. Enivei – kes kohal olid, ilmselt jäid kõik rahule. Aga minu meelest oli see justtäpselt parajalt pikk ja parajalt lühike üritus, et terve aeg sajaga kaif oleks. Elämä on laiffi nohh:)

* Siis mulle meenub veel see meie rõdu avapidu kevadel. Ok, pärast seda väga palju ilma ei olnud ka, et seal istuda ja lilli ka nii palju lõpuks istutada ei jõudnud, kui planeeritud oli. Aga kuna mööbel on nüüd olemas, siis järgmisel aastal uuesti ja põhjalikumalt:)

* Ja meenub minu sünnipäev ja kohe pärast seda jaanipäev. Esimene neist ainult positiivselt, teine noh, tagantjärele meeldejäävalt:)))

 * Ja siis tuleb meelde Pärnus käik – lastega:) Ja noh, isegi kui need kaks kährikut lõpuks kiskusid omavahel – ikkagi oli mõnus. Teistmoodi:)

* Üks juubel Lohusalu sadamas. Väga planeerimata minek ja seda suurem oli sürprais ja okok, tõesti noh – Anne Veski ja keskealiste tantsuõhtu:)) Aga midagi selles oli, et see kokku mulle nii meelde jäi. Ja pärast see kitarriga lõkke ääres, kust ma küll kahjuks suhtkoht vara lahkusin, aga siiski…

* Suvi maal – selline rahulik – kui algus välja arvata. Ja see, kuidas me istusime seal päevitustoolidel enne linna tagasisõitu. Idüll.

* Need suveõhtud … kus ei olnud vahet, mis päev on, ikka oli niii kuradi mõnus ja kogu see seltskond … ja lõpuks see, kui ma oma vihmavarju unustasin … ok, oma lapse vihmavarju…

* Ja sügisest see, kui ma olin viimast päeva tööl ja see viimane pärast tööd istumine. Ja siis ma sain aru, et päris kahju on ära minna. Eriti osade inimeste pärast:)

ja lõpetuseks muidugi Hispaania, aga see on alles käimasolev sündmus, nii et see nagu läheb juba järgmisesse aastasse. Ahjaaaa – ja kui ma inimeste peale mõtlema hakkasin, siis meenub, et kusagil kevadel või natuke enne tuli üks inimene, ja piisas ühest või kahest pilgust, kus ma sain üle aasta või kahe aru, et oooooh, mul on ikka lootust veel:)) Nojah, ja kuigi see konkreetselt oli niii komplitseeritud teema ja midagi sealt ei tulnud, aga ma sain vähemalt aru, et kõik on ikka endiselt võimalik, sest ma olin taaskord saavutanud mingi hulluseastme:)) Ja hakkaski järjest paremaks minema. Ja lihtstalt, enne teda ma vist ei näinud päriselt-päriselt mitte kedagi…

Ja siinkohal tervitused kõigile neile, kes end mõnest neist sündmustest ära tunnevad:)

P.S. kärdi sünnipäevast ja jõuludest – võimalik et tuleb tagantjärele, aga pole kindel, kas jõuab. Suhtkoht hmmm…tüüpiline, aga Krissu sai patud andeks. Mina isegi ei üritanud.

Ja kohustuslikku

Ja minu lemmikud sellest aastast

saunas…

22. detsember

Siin on nüüd mõned päevad suhtkoht pilvised ja vihmased olnud. Sooja endiselt muidugi jagub, aga päris rannailmaga on natuke kehvasti.

* Üldiselt tundub, et meil oleks Krissuga viimane aeg endale elu hankida…üks päev olime rannas ja süvenesime kõrvalolijate tutvumismängu… Osalisteks olid sellised ca 35-40 tume mees ja u sama vana enamvähem blond naine (selline täitsa keskpärane, algul tundus täitsa ok). Nooh, vestlus kulges algul mehe juhtimisel, maast ja ilmast. Kuni siis naine (Krissu diagnoos talle oli, et tegemist on ilmselgelt Austria raamatupidajaga) sattus nii vestlushoogu, et me ei olnud enam võimelised mitte süvenema:)) Noooh – ausalt, ilmselgelt pärast 30 minutit see mees juba pidi oma valikut kahetsema, sest tema “mhmhh-id” olid juba väga loiud ja ükskõiksed. Aga põhimõtteliselt oli naine puhkusel koos oma emaga, jajaa – jajaa, neil on emaga üks ja sama apartament, aga “me magame eraldi tubades, nii et mul on privaatsust, kui sa mõistad, mida ma silmas pean”. Ja siis kõik need selle naise sõnavõtud teemal, kust midagi odavamalt saab ja kuidas taksojuhid ikka küsivad ühe euro raudddselt rohkem jne… NO SEX, ma ütlen nohh. Ja no ühel hetkel see mees otsustas oma kergelt kõrbenud nahka näidata … ise siis vaikselt üritas naise keha puudutada, mispeale austria raamatupidaja (vanust endiselt piiiisavalt, eksole) teatas, “aga meil emaga on see kreem ja me kreemitame end ilusti ja seetõttu on kõik ok”. Pffff …. no ausalt, selle ema jutu peale loobus isegi see algul suht pealetükkiv mees oma puudutusüritustest. Ja nende rannalugu lõppes selleks päevaks sellega, et kui naine hakkas asju kokku panema, siis pmtliselt küsis ise mehe käest numbri, “ma küll ei arva, et ma õhtul kusagile läheks, aga KUI mul tuleb mõte, siis äkki ma helistan”. Mispeale mees teatas, et u kell 12 õhtul hakkavad üritused pihta ja no raamatupidaja pidi pmtliselt pikali kukkuma – “kell 12?!?! 12?! Me emaga läheme ikka palju varem magama”.. Ok, guud for them.

Aga igastahes Krissu järgmisel päeval teatas, et 1 lihtne küsimus, millele ta tahaks vastust saada, oleks, et kuidas läks meie Austria raamatupidaja öine kohting, et kas sai ka keegi või ei saanud ja mida sai:)) Ilmselge näide, et meil hetkel omal elud puuduvad!

*** Mingil õhtul käisime seal lapse lemmikonu juures söömas. Et räägime, et kas seal saab tema sünnipäeva õhtul väikse küünaldega koogitüki vms kah ehk. Võiks mainida et tolle õhtu lõpuks oli meil juba nagu naisss littel fämili ühes lauas: mina, Krissu, Kärt, onu Urr (see on siis selle mehe nimi, kuskohal ma rõhutan, et Kärt endiselt r-tähte ei häälda) ja no lisaks ka tema eee…türklasest või oli see pärsialasest ema, kes oli oma pojale külla tulnud. Kusjuures ma olin selle mehe vanusega tugevalt puusse pannud, ma oleks pakkunud ca 50, tegelikult oli 36 vist. Noooh, ja ühel hetkel muidugi tuli ikka jutt, et kus lapse isa on ja et kuis me ikka niimoodi kahekesi ja no kuna ta ema ikka väga soovib oma 8-le lapselapsele ka tema poolt lisa, siis ilmselgelt neil ühe blondi tüdruku vastu lisaks midagi poleks olnud. Pmtliselt jõudsime sinnani, et ta lubas oma vennad-õed koos lastega ka kutsuda siia kanaaridele puhkama, et siis saaks lapsed ka kokku jne:)) Noooh, igati nunnnu häppi fämili oli. Krissul küll oli vahepeal õel plaan öelda, et me pole mitte kogu aeg lihtsalt sõbrad olnud, aga ma ei tahtnud vana naist ehmatama hakata:)Õhtu lõpuks selgus aga, et ta läeb vähemalt 2ks nädalaks puhkusele – aga, et lubas, et Kärdi sünnipäevaks tuleb kohale ja tuleb mingitsorti üllatus ka – ühesõnaga me pidime teda usaldama:)) Me väga küll ei usalda ja pole veel ka täpset seisukohta, et kui ta peaks üllatuse tegema, et kas see siis tähendab, et me peame temaga terve õhtu koos istuma seal vms – aga noh, lapsele ta tõesti meeldib, niii et lapse huvides:) Eks õhtuks paistab siis. Võimalik et istume niisama rahulikult omaette:)

*** Ja eile käisime teist korda Las Palmases. Ohhh – no on mõnus noh. Ja need surfajad seal…mmmmm… ühesõnaga, kui ma peaks Las Palmases kunagi pikemalt olema, siis läen proovin ka ära. No tõesti – jube seks! Ja lapse sain ka nii kaugele, et otsustasin asja käsile võtta ja et loobugu nüüd 1 kord ca okasroosikese pildiga pluusikestest ja kleitidest – ja mu pingutused kandsid vilja:) Üle ca 2 aasta nõustus ta kandma pükse:) Seega lahkus poest ema maitse järgi teksadega ja valge maikaga;) Ok – no mõned sips tüdrukulikumad pluusid ka sai peale, aga lõpuks arvas juba ise ka, et teksadega täitsa võib ka käia:)

*** Ja sarjast “lapse suu ei valeta”. Helistas mingi päev tema isapoolne vanaema…telefon oli neil valjuhääldi peal, nii et Kanaaride muljete kuulajaid oli seal rohkemgi. Natuke juttu palmi ehtimisest ja päkapikkudest ja siis vanaemale uudis: “aga emmel on kavaler siin. Alguses oli 2 tükki, nüüd on 1…” ja veel natuke detaile ka hulka. Ja siis edasi ka natuke juttu meie menstruatsioonitsüklite iseärasustest: “Krissul on päevad ja me ei pidanud ujuma minema, aga ta leidis ühe tampooni ja me saime ikka lõpuks ookeanisse kaaa!” jne…. ühesõnaga – kui ma lõpuks toru võtsin, siis vanaema teatas natuke kohkunud ja närvilise naeratusega – nojaah, teil on päris huvitav seal. Ja kui ma pärast lapse isaga rääkisin, siis ta teatas, et mingist hetkest oli ta pidanud targemaks valjuhääldi maha võtta ja ise lapsega rääkida.

*** Ja koduinernetti meil pole juba u 4 päeva. Sest mast vms pidi maas olema ja kui siin vahepeal vihma sajab, siis keegi ei pidavat ka midagi tegema. Nii et teenusepakkuja teatas meile, et tõesti ei tea, et kas täna või 3 päeva või 3 nädala pärast…

Laupäev, 19. detsember

Kuna meil on siin olnud paar päeva netivaba ja ilmselt enne esmaspäeva siin keegi end ei liiguta ka, siis tekstid hilinemisega.

Eile oli meil siis lõpuks päev Las Palmases.

Aga no enne päeva oli hommik. Nojah. Jõin rõdul kohvi, kui oli uksekell. Krissu tegi mingil põhjusel ukse lahti ja seejärel hõikas: “Marii, sulle”. Vedasin end siis ukseni, ise mõtlesin, et kas tuli uuesti see kinnisvaramaakler, kes ükspäev oli küll alles käinud just raha järel, aga et äkki tõi mu päikeseprillid ära, mis ma esimesel korral tema juurde olin unustanud. Aga ei. Jessas – no seisis meie toa uksel see 1 kohalikust soomlasest mees, kellega ma mingil õhtul diskoteegis ja baaris olin käinud. Huhhh – no ehmatus oli ikka korralik. Ma tõesti rõhutan, et ma talle meie toanumbrit ei olnud andnud…

Noooh, ja vend teatab, et miks ma ikka tookord ei tulnud, kui meil oli mingiks hommikuks meie hotelli ees kohtamine kokku lepitud – no mis ma oskan vastata, eks. Aga, et temal on mulle mingi kingitus. Mnjaaah – läksime siis ilusti ta auto juurde (oma suures pinnapealsuses ma pean vähemalt märkima, et ta sõitis mingi suhtkoht uue Jaguariga) ja tegi pakiruumi lahti, kust hakkas siis mingit suurt pappkasti välja võtma. Noooh, üritas natuke vestelda ka, et tal tuleb ikka sünnipäev ja et kuidas tal oli tookord väga tore pidu pidada minuga jne. Ma lihtsalt punastasin ja naeratasin vist malbelt (jajaaa, ma oskan seda ka). Noh ja kuna ta impordib siia Soome õlut ja muud jooke, siis pakkus lisaks sellele mingile suurele pappkastile ka veel kohvri Karhu õlut – võtsin vastu ikka noh, et saaks kiiremini juba ära sealt:)) Tegemist oli ikka tõelis dzentelmeniga – aitas ilusti kastid tuppa tagasi ka tassida ja kui ma kiireks lõpuspurdiks ütlesin, et okok, mul on su number olemas, guud bai, siis andis veel igaks juhuks oma meiliaadressi ka, et äkki ma tahan hoopis kirjutada.

Ma ei hakkka isegi kirjeldama seda Krissu nägu, kui ma tuppa saabusin nende kastidega, no põhimõtteliselt oli tal terve päev niiii naljakas ja üle ühe nalja olid pulmateemalised, aga no natuke oli tal ikka friiki ka, sest no kuna ma sinna kohtamisele tookord meie hotelli ette polnud läinud, siis ta oli fuajees oodanud ja siin koridori rõdul passinud ning avastanud, et näeee, me istume all rõdul, noooh ja see ei tekitanud meis krissuga kummalgi väga suurt kindlustunnet, et kui me siin poolpaljalt hommikukohvi joome, et keegi võiks peale passida:))) Noooh, edaspidi me vaatame rohkem vastasrõdud üle igastahes, kui siin istume…

Aga põhimõtteliselt sain ma siis ühe õllekohvri õnnelikuks omanikuks ning siis specialkingitus oli veel a,la seljakott no loomulikult seesama Karhu õlle oma ja sarjast t-särk vms, AGA no see oli ilmselt lihtsalt petteks, huhh, sest koti seest tuli välja veel 1 väga korralik kihisev jook ning nooh, lapsele rõõmuks ilus punane kommikarp ja huhh – no kiri. Ma siiiani ei ole sellest päriselt üle saanud:)) Sest ma põhimõtteliselt ei saa aru, et ok, tegemist on siiski soomlasega, eks, väidetavalt sellised mitte väga emotsionaalse rahvusega vist – ja no see mees polnud kaugeltki mitte esimeses nooruses (ma tõesti ei mäleta, kas 48 või 58 – aga no välimuse järgi pigem äkki 48) ja siis on ilusti arvutiga kirjutatud 1 a4 lk kirja, et lihtsalt istub vanem härrasmees arvuti taha ja hakkab kirjutama, oeeeeh. Nojaaah, ma ei lasku detailidesse, aga põhimõtteliselt oleks ta võinud piirduda vaid nende õllede ja shampustega ja tõenäosus, et ma oleks temaga õhtusöögile läinud, oleks olnud sips suurem. Aga on kuidagi veider lugeda kirja sarjast nice dinner and dancing maybe ja et no ühesõnaga edasi tuli mingi tundetulv, aga et ta saaab aru ja ta on nõus olema ka lihtsalt minu sõber ja et ta võiks aidata ikka töö leidmisega ja koolide kohta teab infot jne. Ja et ta sooviks lihtsalt minuga kokku saada ja koos olla – kas või sõpradena. Aga no enne oli pikk jutt sarjast 510 kissesiga ka. Ahhh – no igastahes ei ole ma harjunud, et vanas eas keegi veel niii nohh, selliseid asju kirja paneb, eriti kuna meie ajalugu temaga ei olnud tõesti mitte väga pikk ja mitte väga selge.

Ja selle hommikuosa kokkuvõtteks – tõesti, tulge nüüd õlut jooma noh, osa mahtus külma ka, nii et saate külma õlut; ja veini on mul kapis enivei – nii et velkamm to auer box!

Ning siis me läksime Las Palmasesse. Oiiii!!! Ühesõnaga on otsustatud, et kui ma peaksin siia saarele kunagi elama kolima, siis elamiskohaks oleks justnimelt see linn. Noh, esiteks ma taasavastasin, et ma olen ikka 100% linnainimene, et kõik need ilusad inimesed seal linnas, ilusad kohvikud ja kurat, see linn oli lihtsalt niiii ilus ja mõnus. Ja no punkt 1 on muidugi kliima. Ehk et natuke mõjus mulle nagu midagi Londonist (soho osa siis) ja midagi Stockholmist, aga kogu aeg on soe ja linn täpselt paraja suurusega algajale. London ja Stockholm on kuidagi niii üüüratud, et neid nagu lõpuni ei olegi võimalik tunda – Las Palmas aga on täpselt paras. Et seal on täpselt nii uut kui vana arhitektuuri (linna servades on mingid väga kahtlased sellised väiksed kokkuklopsitud majad v punkrid – aga ilusad värvilised, all linnas on vanaaegseid ehitisi ning kaasaegseid kõrvuti) kitsaid ja laiemaid tänavaid ja no muidugi ookeani rand linnas jne. Ja temperatuur seal ei ole niii kuum kui siin lõuna pool, linnaeluks täiesti hea ja paras. Ja tõesti – inimesed on ilusad ja viisakamad ja ühesõnaga – superluks.

Aga linnas oli üsna kohe selge, et selle ühe päevaga me seal suurt ära ei tee ja kuna see asub meie suvituskohast vaid 45 min sõidu kaugusel, siis läheme kindlasti tagasi, vähemalt ühe korra, aga ilmselt rohkem. Seega – alustasime natuke shopinguga ning seejärel otsustasime, et esimeseks kiirülevaateks on kõige parem see lahtine punane turistibuss (no see mis tallinnas ka on). Ja oli hea küll – sai suure osa ära vaadata ja oli osaliselt selge, kuhu kanti pisut pikemalt edaspidi maanduda.

Lapsele ka tohutult meeldis ja pidas ilusti terve pika tee 5 plussi peale vastu, sest linn oli ka lisaks kõigele väga lapsesõbralik, mingite vahemaade tagant olid mänguväljakud karussellide ja mingite hüppe- ja ronimisatraktsioonidega ja päris õhtul ilusti karussellidel tuled põlesid ja lapsi oli ka murdu. Ja Kärt sai esimest korda elus autodroomiga ka sõita – noooh, sellest oli ta varem ka unistanud. Aga no teate küll neid autosid seal – vahel pööravad nii kuis jumal juhatab ja vahel sõidavad tagurpidi ja no kuna Kärt on ikkagi tõeline daam, siis ei tulnud tal ka see gaasile vajutamine alati kõige paremini välja, nii et suure osa seisi ta auto paigal. Lõpuks lahkus autost suuure hüsteerilise nutuga… Mille peale üks mees tuli ja teatas, et tema pojal (no ikka paar aastat vanem kärdist) hakkas nii kurb, et Kärt nuttis ja et tal välja ei tulnud, et ta võtb Kärdi oma auto peale ja sõidutab teda. Ja siis istuski tõeline daam oma pika roosa kleidiga selle poisi kõrvale ja oli igatepidi üliõnnelik selle sõiduga, vahepeal lubas see poiss tal isegi roolist kinni hoida:))

Ohh, enivei – ma rohkem ei kirjuta, krissu tegi linnast tohutult pilte ka ja põhimõtteliselt sisaldab ilmselt ka Googel pilte, eks. Aga no linn oli nohh, selline kuradimoodi stiiilne. Ja ma ei kujuta ette, et see võiks kellelegi mitte meeldida:)

Täna läeme ilmselt randa.

Reede, 18. detsember

Mul pole muud öelda, kui et mu külmkappi saabus täna terve kohver õlut ja kuna ma olen pisut piiranud oma alkoholitarbimist ning õlut nagu väga üldse siin ei taha – seega – tulge jooma, sest Eestisse ma ju ikka õlut transportima ei hakka.

Aga me läheme nüüd Las Palmasesse.

P.S. Sellele lokkidega – suudlused

17. detsember, neljapäev

Paar viimast päeva on siin olnud üsna keskmisest natuke parema Eesti suve moodi, vahelduvalt ikka vihma ja pilvi ka, sooja küll ikka endiselt ca 20-24 kraadi ümber. Aga päris rannailma nagu ei olnud ja seega sai peamiselt terrassil puhata ja poodides käia.

Eilse vihmaga käisime natuke eemal poes ka, taksoga – nojah, tõelised ummikud. Kui muidu möödub see vahemaa mingi ca 7 minutiga, siis sel korral võttis umbes pool tundi. Et vihm (no tõesti ikka väike, nii et vihmavarju nagu küll vaja ei läinud) pidada siin liiklusele niimoodi mõjuma. Ei tahaks mõeldagi, mida need autojuhid teeksid, kui Eestis oleva kliimaga peaksid rooli istuma – no lumest ma ei räägi, seda pole nad ilmselt suur osa siin kunagi näinud.

Täna oli plaan, et kuna ilmselt ilmateate järgi pidi pilvisus ja vihm jätkuma, et läeme siis pealinna Las Palmasesse. Kuna ma aga hommikul sips sisse magasin, siis seks ajaks, kui ma ärkasin, oli sulaselge päike ja kuumus väljas, nii et paar päeva kuuma päikese puudust kihutasid meid (ja mind eelkõige) randa. Ja tõesti, juba paari vähema päikesega päevaga hakkaks nagu päris kuumast puudust tundma, nii et panime kohe täna terve päeva rannas jutti.

Ja ega mul tegelikult praegu polegi muud öelda, kui et see rand ja ujumine ning puhkamine on ikka ühed rasked ja väsitavad tegevused ja lisaks paar pilti ka Eesti praegusesse kliimasse (mis mind hetkel üsna hirmutab) sobivalt.

Ühesõnaga – arvestades praegust Eesti kliimat, on tugevalt kaalumisel hilisem tagasipöördumine

Sain piltidega arvuti taha

Krissu pidas vajalikuks tõestuse, et ma ikka olen natuke sporti teinud

terrassil

Uputus toas

Loodusehuvilistele

Loodusehuvilistele vol 2: kaktused

hotelli katusel

Rannas

Kärdi lemmik. Sel päeval jõin ma vett

Esmaspäev, 14. detsember

Vahepealsest natuke, nii mälu järgi (mis vahepeal oli üsna udune).

Laupäevaõhtul oli siis minu väljaskäimise õhtu. Alguses läksime jälle ilusti kõik kolmekesti ja et kui mul soov tekib, siis võin vabalt suuremasse pidusse ja kauemaks jääda.

Läksime siis viisakalt sinna pedetsentrumisse, kus otsustasime esmalt ühe korraliku söömaaja teha. Mõtlesin, et tellime ikka veini ka ilusti juurde, noh, ja menüüd vaadates ilmnes, et klaasiga pole väga mõtet võtta, et liitri hind oli restoranis 6.50. Ja kuna Krissu oli üldjoontes nõus seda minuga jagama, siis tundus liiter igati ok. Kõht mul väga tühi ei olnud, nii et sõin ühe väikse supi ja mingid särisevad teravad krevetid (olid imehead), Krissu liha oli ka no megaisuäratav, selline ilus verine. Kuna aga pärast poolt klaasi veini teatas krissu, et tema ikka veini ei taha väga, et tal on kõrvetised, noh, siis mul oli hea meel, et ma piirdusin suht väikese söögiga, sest ülejäänud vein jäi põhimõtteliselt minu hooleks.

Meelelahutustuuri alustasime oma lemmikkohast jälle, sellest dräg queenide showst ja kui ühel hetkel tulid laulud sarjast YMCA, mille saatel ma ilusti juba natuke kaasa tantsisin ja I am who I am, kus 1 drägqueen ilusa vikerkaarevärvilise kleidiga tantsis ja oli üldse hästi mõnus olla noh, siis ma mõtlesin, et jaaah, ma tahaks ikka jääda linnapeale:) Mõeldud – tehtud. Nojah, ma ei tea – mulle tundub, et 1 põhjus, miks mulle seal kohas nii meeldib, on see, et seal on kuidagi turvaline olla. No et ei ole näiteks neid jubedaid tumedaid pealetükkivaid mehi (kellest mul nüüd 2 päeva hiljem on ikka tõsine kopp juba ees) ja kuidagi mõnus vaba noh. Ja ma ei hakka mainimagi muidugi, et keegi ei vaata kuidagi veidralt kedagi – no olgu, ma ei hakka end nüüd vihastama selle mõttega ja Eesti peale mõtlema.

Nooh ja sealt baarist suundusin edasi lesbibaari, mis oli tühi – ja nagu selgus – hakatigi kõiki kohti juba kinni panema. Läbi udu mulle meenus küll, et me vist tõesti jõudsime ka sel korral väga hilja linna, kuna olime pool päeva lihtsalt maganud kõik. Seega – mingi umbes kella kahe paiku tundus mulle, et jalutan kodu poole ja vaatan, et kas jääb midagi ette või läen koju ära.

Kurat, no muidugi jäi. Ja sealt algas minu allakäik – seekord norrakate baarist. Võtsin seal ühe väikse õlle ja no siis seltskonnatasin mingi vist üle keskea soome mehega, kes on siin juba 16 aastat elanud ja transpordib siia koff õlut, ja ühe tema kohaliku äripartneriga, mistõttu tal vist ka baarmaniga sõbralikumad suhted olid, nii et igastahes degusteerisin ma seal pooled ilusates pudelites olevad joogid ära. Ja põhimõtteliselt arutasime ka ära, et mis koolis siin lapsed saaksid käia jne. Vastuseid ma väga ei mäleta, aga no koolis nad igastahes käivad – see on fakt:)) Kuni siis ilmselt sai kell juba nii palju, et see baar pandi ka kinni ja no siis tuli diskoteek – vist 1 siinseid paremaid (mul pole väga aimu muidugi, mille järgi siin või ka mujal väga diskoteekide headust hinnatakse). Rahvast seal igastahes jätkus vist küll ja rohkem, nii et vaatamata minu suhtelisele puujalgsusele ja mitte väga suurele tantsulembusele veetsin ma isegi osa aega tantsupõrandal.

Lõpuks jõudsin koju ka, mis ajal täpselt, tekitas meis järgmisel päeval mõningaid arusaamatusi, sest Krissu nägemus minu omast oli ümbes kahe tunniga teine. Ja Krissul võis isegi õigus olla, kui ta arvas, et ma tulin, vaatasin kella ja arvutasin igaks juhuks ajavahe maha … aga noh, meil on üldiselt kellad keeratud ära, nii et ilmselt poleks pidanud arvutama:)) Ja Krissu oli ilusti pannud riiulile mulle hoiule telefoninumbrid ja muud kontaktid, mis mul paberiga pühalikult kaasas olid ja kus olid täpsed juhised edaspidisteks kohtumisteks. Oehh – järgmine päev oli igatahes raske ja suhteliselt null.

Hommikul veeti mind randa hommikust sööma ka, noh, mul oli nii halb olla, et ma ei viitsinud käia ringiga oma moslemikavalerist mööda, seega sain sealt ka järjekordse üledoosi, aga kuna Krissu taiplikult saatis lapse mind sealt ära vedama, sest no kurat, no pea võimatu on neist lahti saada, siis läks õnneks.

Ja pühapäev oli meil rannapäev, kus Kärdil lõpuks vedas nii palju, et ta sai endale vähemalt üheks päevakski lapse sõbraks. Ausalt – tal on natuke vist täiskasvanutest kõrini, ükspäev sattusime liftis ühe lapsega kokku, vaatas teine niiii andunult sellele lapsele otsa, et kohe kahju hakkas. Nooh, aga rannas sel teisel lapsel oli sama mure, nii et sai mitu tundi mängida ka, mis siis, et keelebarjääri tõttu nägi see välja umbes nii, et käisid mõlemad lihtsalt koos käpuli mööda liiva, aga siiski. Ja kui veab, siis kohtuvad äkki veel kah.

Pühapäevaõhtul oli väike linnatiir, millest ühest osast Krissu lubas sobivas formaadis video ka teha äkki, nii et ma saan üles panna – aga kokkuvõttes oli siin see rihmadega batuud, millel kärt nõudis tungivalt hüppamist ja no siis sunniti lõpuks mind kah. Ma nagu põhimõtteliselt ei armasta noh neid igasuguseid atribuute – ja olgu, see teenindaja, kes seal oli, ütles mu hüppamise peale, et nagu pingviin… ok, vahet pole:)) Aga no pmtliselt jäid mu hüpped ilmselt alla küll kõrvalbatuudil olevale u 10aastasele tüdrukule, kes seal saltosid tegi…

Ja siis tulime tagasi, et haarame tee peale väikse snäki ka. Noooh, siit sellest meie lähedalt olevast suuremast pidukeskusest siis – ja vott, siis see saabus – nagu kapitaaalne blokk nende meeste suhtes, nii et ma igastahes otsustasin, et ma tõesti ei taha enam üksinda raudselt pimedas siin väga liikuda, piirdun vaid selle pedekeskuse ja no siis sarjast holland, norra, soome. No ausalt – ma ei ole nagu rassistlik ja ega polegi nagu küsimus rassis kui sellises, aga tõesti, fakk, need mehed on siin tõesti vastikud. Ilmselt siia turismikohta imporditakse need kõige jäledamad neist ka kokku – et oleks ikka tõesti kindel, et kõik saaksi kusagile pidudesse sisse toimetatud jne. Noh – näiteks – tänavatel ja keskustes on siin Aafrika naised, kes punuvad neid väikseid patsikesi näiteks, nooh, ja muidugi on siis igaühel neil nagu mingi oma krdi boss, no sarjast katus noh. Et pmtliselt nii kui patsid valmis (summa oli meil 15 euri), siis peab kohe raha sellele mingile krdi ilalõuast mehele ära andma, kes kogu aeg passib käed taskus seal kõrval. Ja ma isegi ei tahtnud tegelikult väga süveneda, kui õudne elu neil naistel võib siin olla. Nojahh – ilmselt ei ole neil seal Aafrikas parem, aga kurat, ilmselt on see mingi tõeline terror, mis nendega siin tehakse. Eriti kui ma mõtlen nende meeste peale siin – huh. Ühesõnaga – jube tahtmine oleks olla naisõiguslane, aga no ma ei tea ka, mis see lahendus oleks:)

Nooooh ja siis istusime, ootasime, kuni lapsele patse tehakse ja siis 1 mingi jäle sisseviskaja – no nagu vend konkreetselt oma oleku ja käitumise järgi ilmselt arvas, et ta omab tervet seda keskust ja seisis meil selja taga ja vahtis ja üritas kontakteeruda ja kui vahepeal nagu üritad mitte välja teha, ega see ka ei istu neile – et osa nendest ei ole tõesti nagu sellised, et nad naeratades kutsuvad sind kusagile vms …. no ei noh, et nagu ikka vastikult. Ja kui neid on seal ümbes nagu vähemalt 5 tükki ikka oma jutuga, et Eestis ilusad naised ja su tütar on niii sinu nägu, et näeed ikka millised näojooned – no fakk, mida sa üldse vahid nohh. Ühesõnaga – osades piirkondades siin on neid jubedikke ikka nagu topelt noh, aga pmtliselt on natuke selgem juba ka, et mis kohti vältida.

*** Ahjaaa – ja ma nüüd mõtlen, et kas lasen endale ka need patsid teha või mitte…

*** ja suitsetajatele: kes veel mäletab helesinist barclayd … jajaaa, me ostsime täna

*** noh, ja täna käisime lapsega kahekesi minigolfi mängimas ja sattusime muidugi sedakorda teist tüüpi aafrika naiste otsa – tõeline 100 kilo naise ilu ja u 10 tükki gängis, AGA kuna Kärt juba omas sellist soengut, siis said nad ilusti aru (no pärast kolmekordset ei-d), et ma nende paelakesi oma käe ümber väga ei vaja ja nad kõigest kiitsid lapse soengut – teistel möödujatel nii kergelt ei läinud, kellel nad enamvähem ikka jõuga käest kinni krabavad ja oma paelad ära sõlmivad ja nohh, katsu siis sellisele gängile selgeks teha, et sa tõesti ei tahtnud neid paelu…

laupäev

Mul ei ole praegu midagi muud öelda (ja ei suudakski muud öelda), kui et ma olen elus.

P.S. Ja osaliselt süüdistan ma oma sõnakehvuses Krissut, kellega ma edaspidi ei telli liitrit veini kahepeale…sest tal on paha komme teatada pärast esimest lonksu, et tal on kõrvetised…

P.P.S. Ja mu laps sai oma elu esimesed kontsakingad täna…pärast ehk panen pildi ka…heal juhul võin esimesele soovijale ka tuua samasugused, väga shefid:)

Reede, 11. detsember

Need 2 tuulevaikset päeva on meid kõiki suhtkoht ära kurnanud vist, nii et täna oli plaan väike lõunauinak teha, et siis õhtul natuke õhtuelu ja osal meist (vist minu osa) ehk ka ööelu natuma minna.

Välja nägi see nii, et kõik magasime lõpuks täiesti oimetult peaaegu 4 tundi ja äratus pool 8 õhtul ennustab, et meil tuleb kõigil ka ööelu nautida, et mingigi uni vastu hommikut endale kindlustada.

Väike toibumiskohv joodud, nüüd terrassil väike õhtune veinikene ja siis on minek. Eks siis paistab, kas tuleb kellelgi meist ka suurem peoisu sisse või ei.

Täna lugesime, mitu päeva on lapse sünnipäevani ja siis avastasime üllatusega, et jõuludeni on suhtkoht loetud päevad. No ei suuda ikka kujutada ette, et jõulud niimoodi soojas peaksid tulema, vaatamata sellele, et rannas ühel päeval mingi mees muidu alasti, aga päkapikumütsiga päevitas ja et meil siin naabritel rõdu küljes ka mingi ülespoodud või ülesroniv pähapikk ripub. Aga no ma ise pole ka mingi jõulumeeleolu otsija õnneks ja lapse jaoks ajab see rippuv päkapikk ka pooleldi asja ära:)

Ahjaaa – homseks ennustatakse siin äikest ja vihma, no eks paistab.

Ma pikemat aega plaanin pilte ka sokutada siia kusagile natuke veel, aga meil see opereerimine kahe arvuti vahel on siin suhtkoht vaevaline.