Nii – üldiselt pole mul nüüd juba pikemat aega olnud midagi öelda – blokk ees ja ilmselt pole ka jupp aega enam mitte midagi öelda. Võib-olla kunagi tuleb mingi kokkuvõte, võib-olla ei tule ka. Teinekord lihtsalt küsige – võib-olla ma räägin kunagi:) Pärast kolmandat mohhiitot:)
Aga lühidalt – see on vist olnud üks parematest aegadest mu elus, et mitte öelda parim:)
Homme hakkame sõitma Eestisse … ja otsustatud on, et tagasitee siia tuleb kindlasti. Kes tahaks ka tulla, andke teada, paar eestlasest tuttavat siin oleks lisaboonus:)
Oehh – kahe nädala pärast olen ma külmas. Karm. Masendav. Masendavalt karm. Aga olgu – jätame nutu ja hala kategooria.
Käisime meie eile mu lemmikplaazil Bahia Feliziz. Umbes kolmkümmend kraadi päikest otse näkku, soojad basseinid, cuba libre..panin silmad kinni ja kujutage ette, tuli valjuhäälditest laul “Moon River”… Oehh … idüll … selline tunne, et oleks sattunud kusagile Poirot’ filmi või mingisse Ameerika maffiafilmi, mille tegevus toimub kusagil kahekümnendatel-kolmekümnendatel…sellised vanamoodsad päevituskostüümid jne…
Krissu segab vahele: “See ‘vanamoodne’ ujumiskostüüm oli täiesti uueajalise mosleminaise seljas. Nägi välja peaaegu nagu olümpiasportlane, pealaest jalatallani spandexiga kaetud ja puusade ümber seelikuimitatsioon laperdamas. Ma tahtsin omale ka sellist, tumesinine ja tihke peaks 6 kilo silmapilguga maha võtma nagu naksti”
Nojah, siis tegin silmad lahti – mõnus oli ikka, aga meie kõrval oli pikk rivi mingi Skandinaavia riigi erivajadustega inimesi – jah, heaoluühiskond – seal käivad nad neljatärnihotellides puhkamas – osa neist luges päev otsa basseini ääres olevaid kahhelkivisid kokku, minu kõrval olijaga käskis Krissu mul hoolega suhelda, sest Krissule tundus, et muidu too muutuvat oma imaginary friendidega liiga jutukaks ja agressiivseks, et rääkigu siis mina temaga parem. Nojah – ma ei võtnud vedu. Ja ühel hetkel oli hoopis see tunne, et me pole mitte mingis kahekümnendate ega kolmekümnendate aastate stiilses filmis, vaid et äkki on keegi tulnud mõttele filmi “Idioodid” ellurakendamisele. Nii et istusime aga viisakalt ja ei rääkinud kellegagi, et kui peaks äkki tõesti filmi sattuma, siis jääb meist vähemalt hea mulje:)
Krissu segab taas : “Seda tüüpi, kes ringi käis ja lamamistoolidel tukkujaid tallaalt kõdistas, otsustas Mari lihtsalt mitte märgata. Kokku oli neid igatahes väga palju ja kuulda oli neid veel rohkem. Elu nagu raadio kuuldemängus. Kui kõik nähtamatud sõbrad ka oma toa või vähemalt lisavoodi said, peaks see hotell kevadeni rahamuredest prii olema.”
Aga muidu tahtsin ma hoopis pikemalt kirjutada… ehk et tsiteerides klassikuid …. rääkida oleks mul nii mõndagi, aga lühidalt ja natuke pikemalt: piiks… piiks …. piiks ja kõik need teised piiksud. Eraelu on siin Püha:)
Nõndaks. Nojah, natuke õudne mõelda, et see kaks ja pool kuud hakkab juba lõpule jõudma. Nüüd on meil põhimõtteliselt jäänud vaid nooh, umbes nagu 2nädalane turismireisi pikkus veel. Kurat, Carol – no ausalt suured tänud sulle, et sa tookord minuga seal Clazzi ja Olde Hansa terrassil istusid, kus ma lubasin selle mõtte ikka konkreetselt teoks teha. Mis suveniiri sa tänutäheks sooviksid?:) Maria Jesus Martinit mul vist sulle importida ei õnnestu, aga nooh, mõistlikkuse piires midagi muud äkki?:)
Nagu Krissu mingil päeval ütles, siis meie seltsielu on viimasel ajal muutunud natuke väiksemaks, kuna ma olevat ülbeks kätte ära läinud ning kõik pidavat meie hotellist kauge kaarega ringi käima:) Nooh – päris nii see pole, aga pisut väiksemaks ja vaiksemaks oleme võtnud ehk jah. Rohkem selline omaette olesklemine on olnud mõnusalt.
Ühel päeval käisime vahepeal jälle Las Palmases ka. Seekord kaesime siis sips ikka kultuuri ka. Vanalinn on ikka super. Käisime Santa Ana katedraalis ka lausa – võimas. Kohe nii võimas, et lapsel oli alguses natuke hirm sisse minnagi, niiii üüratu hoone ja kuidagi jube püha tundus. Pärast küll tema nõudmisel läksime ikka sisse ka – no tõesti, sisehoov oli niiii mõnus, et ma oleks isegi suutnud ette kujutada, et ma oleks võinud mõned sajandid tagasi seal mingi nunn olla vms, et siis seal sisehoovis oma palvekesi lugeda jne:) Noooh – ja kuna pärast 6. jaanuari algasid siin allahindlused, siis tegime väikse shopingu ka – hmmm…kui täpne olla, siis meil on siin üks konkreetne riidepood, kus me alati käime ja põhimõtteliselt seal ühes poes ka kogu oma rahast lahti saime:) Igastahes oleme me nüüd kõik natuke värvilisemad – jajaa, isegi krissul on nüüd värvilised riided olemas:)
Ja ühe päeva veetsime jälle Bahia Felizi superhotellikompleksi basseini ääres.Goood. Konkreetselt – hommikul paned lapse soojendusega basseini ja õhtul võtad terve päeva vees olnud rosina välja. Ja terve päeva kestev meelelahutus on seal ka kindlustatud, alates vesivõimlemisest, millest Krissu ja Kärt ka osa võtsid, kuni siis laste tantsuringini. Sinna läeme igastahes tagasi ka veel. Ja no sel korral ma tõesti loodan, et krissu võtab fotoka ka kaasa:)
Eile käisin siiski üle mingi aja õhtul väljas ka. Krissu pidas vajalikuks minust korralik kahe patsiga koolitüdruk ka teha ja noh – päris pikalt läks:) Ja oli äraütlemata tore. Ahjaaa – Lenna – üks moslemimees kutsus mind dringile ka….nojah, mingi aeg tagasi oli ta pidanud vajalikuks minuga kurjustada, et mismõttes ma teda tema kodumaal ignoreerin…eksole:) Aga ei tea, kas need Krissu tehtud kaks patsi või mis, aga eile krabas käest kinni, viskas pilgu mu sõrmustele ja teatas: “you are divorced, I’m divorsed, you have a daughter, I have a daughter – lets go to drink – only coffee ofcourse, I don’t drink alcohol”. Huuuh – I don’t think soooo… Pärast käisin oma tüüpilises norrakate baaris ja diskoteegis ka lausa ja nii see läks – nojah, tantsulõvi on must ka saanud, nii et tegin mõne tantsulka kah. Tänane päev on küll olnud suhteliselt nullilähedane, aga õnneks lasti mul ilusti magada, nii et õhtu on juba ilus.
Aga üldiselt on lugu nii, et ma olen hakanud end siin ikka äraütlemata hästi tundma – kuidagi turvalisemalt ja üsna kindlalt. Ilmselt on oma osa ka selles, et on tekkinud mingid inimesed, kellega saab nagu vajadusel rääkida ja suhelda ja kui ma peaks tahtma tagasi tulla, mida ma ilmselt paari aasta jooksul tahan, siis on nagu midagi juba ees olemas, et ei ole nagu päris nullist ja päris võõras enam ja mingi lootus tööd leida tundub ka täitsa võimalik juba. Nojah – hispaania keele kursuste info on ka oodatud muidugi:)
Aga põhimõtteliselt tahtsin ma lihtsalt mõned pildid panna:)
Jah, see oli siis SEEE päev….oooh tsiteerides klassikuid: “minu unistuste surfilaud on selline päris võimas, saab panna palju lisasid, nagu näiteks granaadiheitja ja…” Aga olgu, parem varblane peos kui tuvi katusel…
Algas kõik sellest, et mu õlletooja kutsus meid tungivalt juba pikemat aega endale külla suitsulõhet sööma … nojah, otsustasime siis lõpuks, et miks ka mitte, seda enam, et siinne toit on hakanud natuke ühekülgseks muutuma – vaatamata tohututele toidukohtade üleküllusele, on maitsed ja menüüd siiski hämmastavalt sarnased. Ja noh, kui ma veeel pole maininud, siis Krissu oli ju väljas käinud ja meil oli seltskonda õhtuks rohkem oodata, siis nii see läks.
Nooh, tingimused olid ka: Kärdile lubasin mu õlletooja lapse lainelauda rannas kasutamiseks, mina pidin saama surfiranna koos lauaga ja no õlut ja veini ja lõhet ja lõbu:) Kõike kokku meile ka lubati.
Ehk siis lõunapaiku tuli meile suur Jaguar järele – jajaaa, ma lausa vahel naudin oma sisemuses olevat pinnapealsust – ning sõit luksusrajooni Bahia Felizi algas.
Rajoon ise on meie rajoonist u kümme minutit sõitu, majad on seal kohati sellised tornikestega, tänavad imeilusad ,ookeani äärest viivad üles kitsad puutrepid ääristatud ilusti rohelusega jne. Aga ok – ma pole mingi botaanik, nii et see selleks – ilus noh, megailus – sellest piisab.
Panime oma asjad siis ilusti tuppa ära, võtsin Kärdile laste lainelaua kaasa, meile anti ilusti külmades kottides gin long dringid kaasa ja hakkasime kolmekesi jalutama ranna poole. Nojah – randa jõudsime kohe. Ma pean tunnistama, et ehmatus oli päris korralik:) Ja esimesed minutid oli ikka väike kõhklus, et kas seeeee väike 2-meetrine liivariba ongi siis see meie rand. Nojah – oli küll. Peab mainima, et ookean oli ilmselt vaikne…aga kui vaatad neid korralikke kaljusid, mille vastu see metsik laine lööb ja siis seal kahe kõrgemat sorti kalju vahel on see meie kümme meetrit ujumiskoht … nojahh … seee oli siis teoorias ka koht, kus ma pidin surfamist proovima. Siis selline mõnusalt kivine rand ja väike kividest mägi ka, nii umbes 2-kolm meetrit kaldale valliks ette tehtud, et laine päris pikali ei ajaks päevitajaid.
Päris niii ma seda ette ei kujutanud…mu vaimusilmad oli mu esimene kord ikka pikalt ja sujuvalt liivane rand, kus on siis vajadusel ka pisikest lainet, eksole… Ja tõesti – nagu lubatud, oli seal ka päris surfilaudade laenutus ja sellised toredad nohh, hütid, nagu mu ettekujutusele surfirannast lausa loodud … ainult et … no tõesti, mis oli puudu – oli julgus sellises kohas üldse vettegi minna…juba mõte sealt kivisest vallist alla ronimisest just sel momendil, kui peaks laine tulema….prrrrrrr….
Üks oli selge – lapsel jääb see laste lainelaud seal proovimata. Päevitasime seal siis mõnda aega, milleks see koht oli lausa ideaalne – sest kahe kõrge mäe vahel oli pmtliselt null tuult ja mõnu missugune. Elu tundus ikka megailus.
Kuni nohh – vahepeal natuke vaatasin, kuidas mingid vennad nagu konkreetselt süstaga tulid sealt kaljude vahelt ja ümber nad muidugi ei kukkunud….noh, ja ausalt – mõni laps paistis ka seal vees ujumas. Ma tõesti arvan, et nemad olid ilmselt sinna vette ka sündinud, muidu see poleks võimalik olnud:)
Ja siiiis…võtsin aga oma lainelaua…olgu-olgu, selle laste oma, millel on minu unistuste surfilauani veel väike tee areneda, aga siiski – vette ma läksin. Läbi kivide…ei ole eriti hea, seda enam, kui laine osa neid kivisid su jalge alt veerema paneb ja pidevalt on hirm nahas, et mu jalad jäävad nende veerevate kivide alla lõksu… Ja järgnesid minu umbes kümme minutit surm-silme-ees hetke…
Tõesti, kui sa vaatad kaldalt neid lained, see on üks asi…aga kui sa oled selle laua peal seal pikali ja sa näed, ja sa näed….et kaugemal hakkab laine kogunema…jajaa, just täpselt nii oligi. Esimese kolme minutiga ta tuli…ihhhhand…kõigepealt see hetk, kus sa märkad, et issand, koguneb ja siis sa saad aru, et kusagil täpselt sinu juures peab ta murduma….oeeeh…ja siis sa saad aru, et tagasi kaldale sa ei jõua mitte mingil tingimusel…ja kõige õigem mõte tundub sõita lihtsalt veel kaugemale…sest otse kaldas lööks see laine sind vastu neid kive… ja laine tuligi…ja ma jäin ellu ja olin endiselt pikali selle laua peal…oehh…olgu – ma tunnistan ausalt – et seal vees oli mul tunne, et see laine on midagi sarjast see Tai-sündmus, nii et ma olin panic attacis juba seepärast, et mida Krissu ja kärt seal kaldal nüüd peavad tegema….
Ja noh, esimene reaktsioon oli, et nüüüd siva-siva kaldale ja minema siit rannast….kuni vaadates uuesti ookeani poole…huhhh … sa näed, et esimesele järgneb alati teine….ja need samad mõtted, ainult et ma olin juba jõudnud märgata, et meie rand on siiski veel olemas ja ju ei olnud looduspurustused niiii kohutavad, nagu ma olin arvanud – seega oli ainult tunne, et mina ookeani vastu…ja surm silme ees läks aina hullemaks ja siis mulle meenusid klassikud mu viimase aja multifilmist: “las laine kannab, suurtele lainetele vastu ei punnita, laine teeb ise töö ära…” Ausalt – tegi küll – elasin selle ka üle ja siis panin ajama….paar pilku seljataha, et vaadata, kas on mõni veel tulemas enne, kui ma seal kivide juures oleks olnud ja ma oleks sinna pikali keset kive kukkunud….nii et pmtliselt oli mul suhtkoht savi, mil moeel sealt kivivallist üles saada…nii et hilisemad sinised varbad ja paar põlvili üles joostud meetrit tundusid käkitegu – peaasi et sealt pääseks….
Nojah – seda päris surfilauda ma sellel päeval ei laenutanud…ja tundub, et mu unistuste surfilaud igasuguste lisadega…lükkub ka pisut edasi, sest adrenaliin sellest laste lainelauast on mul veel ka päevi hiljem sees olemas ja nüüdsest on mu foobiate arsenali lisandunud ka lainefoobia:D
Edasi keskendusin ma põhimõtteliselt Ginile. Tõesti – käed värisesid veel ka tund aega hiljem.
P.S. Ja kes vaatab lisatud videot…teate mis….ei ole naljakas ja uskuge mind, kui ma ütlen, et veest laua pealt alt üles vaadates on see laine hoooopis midagi muud. Krissu võib tunnistada, et kohapeal oli ta ka midagi muud, kui video pealt. Ja noh – nagu lõpukaadritest näha, siis see tuli ka päriselt kaldast üles…nii et kaameramehel polnud enam võimalik edasist jäädvustada….
Enivei – edasine õhtu oli põhimõtteliselt samasugune idüll, aga sedakorda ilma adrenaliinita – aga noh, mul oli norm enivei käes. Leidsime sealt kohe kõrvalt ühe hotellikompleksi, kus olid soojendusega basseinid ja igasugused muud lõbustused, et ilmselt peamiselt keskmisest jõukamaid skandinaavia peredega turiste teenindada – seal veetsime siis ka paar tunnikest, Krissu sai isegi Waynes Coffee kohvi – tõesti, korralik kohv on siin endiselt luksus.
Ja seejärel seadsid väsinud rannalised sammud värskelt küpsetatud lõhe suunda… Kui ma juba pole maininud – idüll. Roosad ja punased veinid koos tapasega laual…mõnus terrass, kamin ja vahepeal saabus juurde ka krissu eestlane…nii et seltskond sai hoo sisse. Ja asusime siis ka lõhet ootama … huuuuh, tõesti – vahelduseks oli jube hea süüa midagi teistmoodi ja krt, isegi need keedetud kartulid maitsesid kuidagi mõnusalt koduselt. Ja kui sa saad süüa kodus tehtud suitsulõhet ja õhtul olla suurel terrassil, väljas on niii soe….ja siis keset hispaaniat minna veel ka sauna..ja saunast tulla õue terrassile istuma … juua külma veini … ja seltskonnale pole ka midagi ette heita, vahelduseks oli kohe täitsa-täitsa lõbus, no tõesti – et oli ikka eriti tore päev ja pool ööd otsa.
Hilisem täiendus: Krissu soovidele vastu tulles lisan ööst ka ühe pildi
Keset ööd võtsin aga magava lapse sülle ja sõitsime kodu poole tagasi, omas kodus ikka kõige parem ärgata. Ja laps magas ka terve tee rahulikult süles edasi, nii et no problemo.
Oehh – kui ma veel pole maininud – siis oli täielik idüllipäev.
Vahepeal on siis saabunud uus aasta ja mu kirjutamine on jäänud natuke harvemaks seoses kuidagi kiirenenud üritustekalendri ja sotsiaaleluga ning aeglustunud netiühendusega, mistõttu igasugune videode ja piltide ülespaneks on muutunud peaaegu võimatuks.
Aga igastahes, head uut aastat kõigile ja need teised sõnad.
Noh – põhiline tunne on tänase päeva seisuga, kus pidudeperiood on loodetavasti läbi saanud ja saamas, et varsti on nagu vist tagasituleku aeg kätte jõudmas. Jajaa, kuigi aega selleni on tegelikult sips üle kolme nädala veel, siis ikkagi kukla taga on mõte juba stabiilselt olemas. Igastahes olen ma nüüd jõudnud faasi, kus näiteks idee siin tööleidmisest enam nii utoopilisena ei tundukski ja ka elu oleks siin põhimõtteliselt täitsa võimalik ilmselt sisse seada. AGA kuna tagasitulek on juba natuke silme ees, siis sellesse mõttesse isegi praegu enam ei süvene, kui peaks huvi ja vajadust olema, küll siis jõuan edaspidi. Aga tunne on läinud natuke igastahes kindlamaks. Ja no fakt on, et Eestis olen ma otsustanud mingi aja pärast väikse hispaania keele kursuse ka võtta sissejuhatuseks:)
…. ja kui jätkata juttu sealt, kust eelmine postitus pooleli jäi, siis Krissu käis väljas… nojah, ka pärast päris pikka aega on mul see ilusti meeles – meenutan kohe mõnuga, kuna rõõm järgmisel päeval oli puhtalt minu poolel:) Ja noh, vastuseks küsimusele, mis kell sa saabusid, teatas korralik õigel ajal lahkuja, et pool seitse hommikul, aga kas eesti või siinse aja järgi, seda ta ei suutnud meenutada, kas arvutas aega või mitte – no igastahes saabus Krissu pool seitse:)
Vahepeal jõudis meid tabada metsik koduse kartulisalati isu, nii et olles natuke mõelnud siinse toiduvaliku üle, saime selgeks, et põhimõtteliselt on võimalik see salat siin ka valmis teha – krissu leidis isegi hapukoort:) Esialgne mõte oli salat aastavahetuse puhuks valmis teha, aga noh – lasin end päev varem ühte tohutusse toidupoodi transportida ning saabusin sealt tohutu hulga söögi- ja joogikraamiga, mistõttu pärast koju jõudmist asusime kohe salatit lõikuma ja otsustasime, et võime ju salati ka enne aastavahetust ära süüa:) Nojah – ja ausalt, kui ma poes olin, saatis krissu sõnumi hädavajalikust piparmündist, mispeale ma võtsin lisaks ka rummi ja laimi…nii et nii see läks. Õhtul kutsusime külalised ka – nagu ma ennist mainisin, Krissu oli käinud väljas. Nii et õhtu möödus meil erakordselt seltskondlikult kartulisalati ja mohhiitodega, sekka natuke õllejoojatele ka õlut. Siinkohal ma pean kurvastusega teatama, et kõik, kellel oli plaan meie külmikus olevast tohutust õllekogusest osa saada, peavad nüüd pettuma – sest sel ööl tehti õlledega puhas vuuk. AGA kui kellelgi tõesti peaks kindel soov olema ja lennupiletidki juba taskus – siis põhimõttelislt võin ma uue kasti tellida. Aga ühesõnaga – oli kohe täitsa lõbus. Mistõttu aasta viimane päev niiii lõbus ei olnud:)
Aga arvestades, et uus aasta pidavat olema umbes selline nagu aastavahetus või aasta esimene päev – siis on põhjust rahuloluks:) Aastavahetuse veetsime ühes rannarestoranis söömas käies ning pärast rannal ilutulestikku vaadates. Ausalt – no ma pole mingi rakettide sõber ja minu pärast oleks võinud vabalt raketiosa vahele jätta, aga no elus me siiski oleme ja oli vist ilus ka. Kuigi – no tõesti, suures osas on see raketivärk ikka selline poiste mäng, mida ma nagu lõpuni ei mõista, eriti kui osadest rakettidest mingit ilutulestikku ka ei tule, ja tegemist on ainult meeletu paugutamisega. Noh – ja rannas tuule käes ei tundu need raketid, mida suvalised joodikud seal lasevd, just kõige turvalisemad:) Enivei – no rannaäär oli ikka näinud ööl päris korralikku pidu:) Õhtu lõppes sellega, et hmmm…kas ma juba mainisin, et krissu oli ju käinud ühel ööl väljas…jajaaa…mis tähendas, et üks eestlane tuli meilt veel läbi – jõime ära meie aastavahetuseks mõeldud shampuse ning ma kobisin magama. Krissu kobis ka ilmselt millalgi…hommikul ta igastahes omas voodis ilusti ärkas. Ja arvestades, et me polnud suuremat pidu aastavahetusel teinud, oli meie esimene jaanuar suhtkoht oivaline:) Terve päev mõnusat basseini ääres vedelemist ja ujumist:) AAA – ma pean siiski mainima, et ühes rannarestoranis on üks imeilus tume meeskelner…ja mul vedas kohe niii palju, et ma sain talt otsaette musi ka ja pärast natuke seljasilitamist….mmmm….Krissu, sulle tervitused…oli hea küll…
Ja noh – nagu sai eelmises postituses märgitud….see mõte surfamisest…ei, see ei jätnud mind maha…eieii…ja minu kohtumine oma saatuselainetega leidis aset 2. jaanuaril 2010. Et mitte teid väga kadedaks ajada…oleks vist mõttekas öelda, et hmmm…laste lainelauaga…aga pikem lugu sellest päevast järgneb millalgi…õhtupoole ehk
Miss Juuni klatsiklubi 