Sõidan ära Saksamaale täna. Seal pidi juba täitsa kevad olema või noh, tegelikult Eesti mõistes kevad oli seal juba ka kuu aega tagasi. Lähen lihtsalt ja olen. Kohe mõnuga. Ja tulen tagasi ja hakkan otsast peale. Paljude asjadega. Ja eelkõige iseendaga.
*****
Kunagi oli mul 1 suhe, mis mulle vahel siiani meelde tuleb, ok – suhe ise ei meenu enam väga, AGA ma mäletan seda emotsiooni, mis mul oli, kui kõik sai läbi. Ja tagantjärele tundub see nii kuradi hea, et oli niii vastikult õudne olla. See annab asjale kuidagi mingi mõõtme, mõõtme, et oli tunne. Ja ma mäletan seda, kuidas ma tööl läksin õue suitsetama … ja siis mulle tundus, et ma nägin seda inimest kaugelt üle tee minu poole tulemas. Nojah, ometi ma teadsin, et ta ei tuleks ja lihtsalt niisama tulekuks oli ka liiga pikk tee tulla. Ja siis see keegi seal eemal üle tee hakkas telefoniga rääkima ja ma panin automaatselt käe oma pükste tagataskusse, kus ma telefoni hoian, ning mu telefoni ei olnud seal! Huuh, ma mäletan seda murdosa sekundist, kus ma ehmatasin, et kurat, ta ei saa ju helistada mulle praegu ja ta ei leiagi mind nüüd seepärast üles, sest ma jätsin telefoni üles. Ja siis mul on meeles see teine murdosa, kus ma sain aru, et no idikas on ikka idikas, et mida sa nüüd lootsid. Aga sellised emotsioonid on nagu head, sa saad aru, et sa tunned midagi enda jaoks nii mõõtmatult suurt. Ja läbi selle jääb ka see inimene nagu rohkem meelde. Sest ma niii õudselt tahaksin, et ka veel aastate pärast ei mõtleks ma mingit inimest kohates, et issand, kas tõesti meil oli midagi…
Kurat kuidas ma ei armasta suhetes ja ka lahkuminekute puhul pooltoone. Ei armasta seda tunnet, et kõik see aeg ma tegin iseendale tünga ja kujutasin kõigest ette, et see tunne on üüratu, et armastad nagu seda tunnet, et sa armastad, eks ja mingist hetkest, kui seda enam pole, siis mõtled selle lihtsalt enda jaoks välja; ja mulle ei meeldi, et ma tean juba ette, et aasta pärast ei ole mul enam midagi mäletada – isegi mitte seda lahkumineku üüratut kahjutunnet, sest ka lahkuminek on pooltooniline ja emotsioonitu. Masohhist minus räägib, et millegi meeldejäämiseks peab lahkuminek olema tohutu pauguga ja äärmiselt valus, et ma seda mäletaks. Mul on vaja sellist hetke, kus ma lootsin, et ta tuleb üle tee minu juurde ja helistab mulle:S Ja kui seda tunnet pole, siis kaob ka kuidagi see suhe olematusse. Ja ma sunnin ennast näiteks vanalinna piiri peal ette teades, et see on viimane kord suudelda, seda tunnet meelde jätma, et ma mäletaks, et midagi oli, aga ma tean juba ette, et sellest pole mäletamiseks küllalt – ja sellest hakkab kahju.
Ehk siis ma tahaksin väga neid kõiki mäletada … ideaalis. See annaks kuidagi kindlust, et midagi siiski oli, mitte ma ei mõelnud oma peas seda asja ilusaks. Suhte ja universumieksperdid aga paraku tunnistavad, et ma olen super iseenda petja, petan kohe nii, et mingil hetkel suudan end täitsa ära petta, eksole. Ja kui tuleb see tõehetk, siis vist olekski jabur loota, et lahkuminek kuidagi kogu maailma pea peale pööraks. Sest enesepettus on läbi saanud ja sa saad aru, et ainuke asi, mille peale kurb olla, ongi see, et ise olid nii loll ja jäid enda pettust uskuma. See suhete mängimine on nii õudselt ära tüüdanud.
