Täna menüüs: seks rannaliival

Täna teatas mulle üks mu kõige suurem romantikust sõber, keda ma olen elus üldse kohanud, et ta on armunud. Näitas pilti ka, täitsa ilus mees (no mitte minu maitse, aga ma sain aru, et ilus vist) – selline mehelik, pea kiilaks aetud ja puha, kergelt nagu macho, AGA no see pilk – minu jaoks täitsa selline teate küll, kutsikapilk:) Ja ma sain nii hästi aru, et temasuguse romantiku jaoks on see täpselt selline ideaal. Midagi nagu mehelikku ja midagi nagu nii Nunnut noh:) (no hard feelings, onju).

Millalgi eelmisel suvel me istusime karja naistega ühes vanalinna kohvikus – Vene tänaval asub, ma tõesti nime ei mäleta. Huuu – astud sisse, roosad kõrgete seljatugedega vanaaegsed toolid, ilusad koogikesed letil ja no hubased nurgakesed jne – nooh, vist 100% puhast romantikat – teate küll selliseid kohti, eks. Ja no teemaks oli ilmselt nagu meil tavaliselt „seks ja suhted ja naised (vahel natuke meestest ka) ja seks“. AGA no ju see koht oli siis selline, et mingi romantikahõngu ta üles võttis ja sedakorda läks teema ka sinnani:S

Ehk siis selgusid erinevad nägemused valdkonnast „romantika“. Ma olen alati mõelnud, et issand, kas päriselt on olemas selliseid inimesi, kelle jaoks on Eluilus see situatsioon, kus sa oled armunud ja sind kutsutakse õhtusöögile ja siis sa saad ilusti südamekujulise karbikese sees oma kihla- või-misiganes-sõrmuse, või siis teate küll, hakkad shampust jooma ja õnnekombel jääb sul pokaali sees olev sõrmus alla neelamata, eks; seejärel on broneeritud hotellituba, kus on voodile asetatud miljon roosi ja tuba on küünlaid täis ja siis te seksite, eiei – oot, armatsete, eks. Sõna „seks“ pole sellisel juhul vist piisavalt romantiline. Noh, tol korral selgus, et jah, tõesti, sellised inimesed ongi olemas, kelle jaoks just täpselt Seee ongi see kõige ilusam ja parem ja ihaldusväärsem ja see asi, mida niiii õudselt tahaks ja mis niii väga meeldib. Ja mis seal salata, 1 selline inimene on lausa mu sõber:) Vist oli keegi seal veel, kelle meelest see oli täitsa ok, nii et ma elan edasi sügava kahtlusega, et kogu maailma peale tuleb neid kokku ikka täitsa arvestatav hulk, kui juba 4-5inimeselises seltkonnas neid leidub! Aga noh – see seletab ka, miks neid samalaadseid filme nii palju on – ju siis on ikka publikut…

Nooh ja siis tuli muidugi teemaks ka see teada-tuntud naiste romantikaunelm – seks rannaliival. Teate küll, päikeseloojang, sa oled kellegagi kahekesi ja siis lained laksuvad ja teil jagub silmi vaid teineteisele ning kuna “see pole ju ometi planeeritud üritus, vaid on see-juhtus-täitsa-spontaanselt”, eks, siis mingit lina või käterätti teil kaasas pole (muidu oleks liiga läbinähtav, onju) ning siis on see rannaliiva seksi osa. Nojah – ausalt, ka selle romantiline väärtus on mu meelest kaheldav. Siinkohal tsiteeriks mälu järgi ühte Väga Austatud tegelast seltskonnast, kes ALATI sellise teema juures tuleb välja oma kommentaaridega a’la „mis on selles romantilist, kui liiv krudiseb kannikate jne vahel?“ Ma olen temaga nõus. Absoluutselt. KUIGI ajalugu ja kogemused on näidanud, et ometi ei takistanud selline tohutu pessimism sellel samal inimesel hiljem teatud perioodil õhtuti ühe inimesega randa jalutamist, düünideni jõudmist ning sedasama „romantikat“ harrastamast. Ok, planeeritult võttis ta vähemalt teki kaasa. Ja eks ta olegi, teoorias võime me kõik vahel tugevad ja iroonilised olla, praktiline elu nõuab aga oma osa. Samas, ma olen talle andeks andnud tema reeturikkuse sõnade ja tegude vahel, sest väidetavalt tulenes tema tegevus puhtalt parema pinna puudumisest:)

Ja tollases seltskonnas oli ühe inimese meelest romantiline see, kui keegi paneb endale punase paela ümber ja kingib ennast talle sünnipäevaks – nojah, ka selle kohta olid mul omad kahtlused tasandil, et siis nagu natuke oled olukorras, kus sa peaksid selle kingitusega ka midagi ette võtma, AGA kui sa parasjagu tõesti ei viitsi või ei taha, et siis on nagu noh, imelik – et ok, teed paela lahti ja teed suitsu edasi võinii. Nojah, selle peale ma sain väikse sõnavalingu osaliseks, et ma ei oska üldse vabalt võtta vms, et looooomulikult ei peaaaa midagi tegema, eks. Ma jään enda juurde, natuke nagu peaks siiski, imelik oleks sellises olukorras nüüd lihtsalt koos telekat hakata vaatama, eks:)  Ja see teatud „sundolukord“ võtab minu jaoks ära KOGU romantilise mõõtme.

Enivei – mulle tundubki, et miks need asjad ei tundu mulle üldse romantilised, on justnimelt see, et see on kuidagi nii klishee ja kohati planeeritud ja kohati nii  Oleme-Planeeritult-Nunnud…  Ok, see mu Sõber Romantik ütles, et aga see ongi justnimelt Seeee, et on olemas Keegi, kes planeerib justnimelt sinu jaoks neid asju – et keegi mõtleb niii palju sinu peale, et ta tahab seda sinu jaoks teha. Minu jaoks on see pigem hirmutav natuke, et kõik peab olema nii plaanijärgne ja läbinähtav: esiteks suudad sa oma shampuseklaasist selle sõrmuse päästa, eks, ja juba enne hotelli jõudmist sa tead, et jajaah, seal on nüüd roosid ja küünlad ja teadagi, millega see õhtu lõppeb. Et mind häirivad sellised läbinähtavused. Ja ma arvan, et sellises olukorras ma pigem neelakski selle sõrmuse alla, et mitte olla olukorras, kus sa tunned, et sa tead, mis nüüd järgneb. No surprises noh. Planeerimine kui selline teatud teema juures ei istu mulle kohe üldse, nagu kogu romantika on kadunud, läinud. Et sa nagu tunneks, et sa oled sundolukorras. (siinkohal meenus hiljuti lehest loetud abieluettepanek Savisaare Viljale – mis pani mind ka mõtlema, et no siiski nagu sundolukord, et kui sa ei taha inimesele haiget teha, siis sa lihtsalt oled sunnitud selle sõrmuse vastu võtma noh. Siinkohal ma ei väida, et Vilja seda poleks teha tahtnud, pigem nagu üldises võtmes).

Noh ja seal samas seltskonnas sain ma muidugi vaikselt oma järjekordse peapesu ka kätte, kui ma julgesin oma nägemuse romantikast välja tuua, lihtsustatud kujul on see midagi sellist, et pooled riided on seljast ära juba enne tuppa jõudmist, eks. Natuke vähem lihtsustatult on see midagi sellist, milles puudub igasugune sundolukord (noh, et keegi nagu ei kontrolliks kuidagi seda „üritust“) ja planeeritus.

Näiteks minu jaoks romantiline on see, kui väljas on nii kuradi külm talv ning ilmselt selle tohutu külma talve kõige külmem päev ja sa jalutad kellegagi Kadrioru pargis ja sa tunned, et no kurat, enam ei tunne isegi oma sõrmi ega midagi ning et miks ometi ma pean siin külmetama ja sul on ikkagi hea olla – läbi selle külma valu tunned, et ometi on hea! Ja siis lähed lõpuks koju, ei mingeid roose ega sõrmuseid ega luuletusi, võtad köögi kapi pealt selle eilsest järele jäänud shampuse (kuhu pole isegi lusikat sisse pistetud, et mullid välja ei läheks – jajaaah, pidi olema mingi nipp selline), võtad sealt pudelist lonksu ja siis seksida otse köögipõrandal. Minu jaoks romantiline. Aga võib-olla ma ei tee kirel ja romantikal vahet või kas seal ongi vahet? Või vahel on ja vahel ei ole?

Ning täitsa teise nurga alt vaadatuna võib olla minu meelest miljon korda romantiline see, et sa oled kusagil pärapõrgus metsa sees ja öösel tuleb äike, mida sa ei saa mitte kuidagi kontrollida, eks ja seepärast ma nii õudselt ilmselt äikest ka kardan. Ja siis sa istud seal vanas puumajas ja nutad kohe täiega ja päriselt ja majal puuduvad ilmselt ka igasugused piksevardad ja siis sa nutad veel rohkem ja siis on keegi, kes räägib sinuga ükskõik millest muust kui sellest äikesest, et sa ometi ei paneks seda õues toimuvat paukumist tähele. Ja olenemata sellest, et äkki on hommikul mõeldud, et kuidas sa tahaksid selle inimesega ka magada – siis ometi on nii ilmatuhea lihtsalt jääda ta kõrval niisama magama ja kuulata, kuidas ta sulle laulab, olenemata kas ta peab viisi või mitte. Ja siis päevi ja aastaid hiljem, kui see hirm tollekordse äikese ees on juba kadunud, siis sa mõtled ikka veel tagantjärele, et oli küll niiii õudne ja paha, aga ometi miski tegi selle Nii Heaks, et sul on see veel ka aastaid hiljem meeles.

Ehk et mingil määral mulle tundub, et selline Planeeritud Nunnundus ei ole romantiline noh. Ok, nunnu pole üldse minu rida, pigem eelistan ma igas mõttes teravust kui sellist. Aga no muidugi, kui  sa seda nunnu-olemist ei planeeri, jah, ikka vahel juhtub ka parimates peredes, et on mingi selline hetk, siis võib vahel isegi olla natuke romantiline küll, mis seal salata. Aga ometi tundub mulle kohati, et käerauad või tikrid võivad olla palju romantilisemad kui punased roosid.

Siinkohal tervitan kõiki romantikuid ja ausalt, no hard feelings, kes end siit ära tundsid:)

Täiendus hiljem: ma hakkasin nüüd mõtlema, et ma üldiselt pole ennast kunagi romantikuks-romantikuks pidanud, AGA samas, et tegelikult vist on neid romantikuid nagu eri tüüpi. Et kes on öelnud, et roosid ja punane vein on see õige romantika, eksole. Et ilmselgelt võib ju olla olemas ka käeraua-romantikuid, eks – või on sellel asjal mingi muu nimi?

tuhandeid hääli kuulen

Tegelikult mul on 100 mõtet eraldi pikemate teemade jaoks, aga pole lõpuni kirja pannud neid asju veel, nii et hetkel täitsa kaootiline. 

Eile küsitu mu käest, et kas sa vahel ei karda, et kui need kõik sind elu jooksul ümbritsenud ja piiranud hullud äkki kokku kogunevad ja ühisrinde moodustavad … Ausalt – see pani mind natuke mõtlema küll. Korra jooksis isegi silme eest läbi film „Fatal attraction“ ja isegi sekundi murdosa jooksul tundus päris spuuki. 

Teisalt, ma ikka mõtlen, et kas kurat see hullumagneti staatus võiks kuidagi olla seotud asjaoluga, et hull leiab hullu. Sel juhul pole nagu karta vist siiski midagi, sest hull suudab hulluga ikka ühise keele leida, ka kehvades oludes:)

 *** 

Ja lisaks – vaatamata minu püüdlustele kõike ilusti mõistusega võtta, vot – vahel on kohe nii, et lähed kusagile täitsa võõrasse seltskonda ja astud uksest sisse ja sa näed kedagi ning saad esimese kümne sekundi jooksul aru, et see mingi klõps on käinud. Ma täpselt küll ei tea, et kas kui sa juba tead, et on nüüd on „korras“, kas mõistlik oleks selsamal hetkel kohe loobuda või siiski mitte. Seda loobumisosa ma pean natuke vist õppima ja praktiseerima, et vist ikka pole vaja kõike saada, mida niiii õudselt tahaks. 

*** 

Külvasin täna ühte rõdukasti esimesed seemned ka – no saialill ja till ja veel mingit kahte asja, loodetavasti midagi neist hakkab kasvama ka. Rõdupidu ehk umbes 2 nädala jooksul nüüd. Ja tundub, et suvel saab hakata ka meie suvilas tööd ja lõbu omama, nii et jeesh, kevad ja suvi on Eestis ikka head-head, aga võimalik, et mu positiivsus on tingitud sellest krdi klõpsust:) 

*** 

Laupäeval käisin ühel kokkusaamisel (ei olnud kohtamine, eks – no pesu natuke valisin küll, aga no siiski oli kohtumine). Inimesega, kellega ma suhtlesin siis, kui ma olin 19 ja tema oli 35. Alguses oli tegelikult väike shokk tasandil, et 35st on saanud ligi 50. See, et 19st on saanud 32, on nagu täitsa ok, eks, aga see teine osa andis natuke märku sellest, et inimesed, kellega ma olen suhelnud, on nüüd raudselt keskeas – ja mitte selles nooremas, eks, vaid lausa kuldses juba. Õnneks reaalne pilt oli täitsa ok, nii et ses mõttes võttis natuke mu muret siiski vähemaks:) 

Ja pärast seda oli veel väike „istung“ ning KuKu klubi, mis oli Hea, et mitte öelda Väga Hea. Kuna ma eesti mees pole, siis ka mitte eriline tantsulõvi, eks – aga no ma tõesti ei mäleta, et ma oleks järjest nii palju tantsinud. Siinkohal tänan oma tantsupartnereid ja muidu ilusaid inimesi.

Oma rinnahoidja numbrit ei tea ma siiani

Matemaatika ei olnud koolis mu lemmikaine, kohe üldse mitte. Tegelikult ei armasta ma siiani üldse isegi lihtsaid arvutusi teha – nojah, ausalt, ma siiski saan hakkama mingite lihtsate tehetega (no näiteks, kui ei tule oma vanus meelde, siis arvutan natuke – lausa peast olen ka võimeline), aga mulle lihtsalt ei meeldi arvutamine ja kui võimalik, siis ma seda ei tee, vähemalt peast, eksole:) Ma vist olen üldse seda tüüpi, et ma eelistan teha asju, mis mulle meeldivad:)  Mistõttu on imelik, et samas numbrid kui sellised on hoopis teine teema, nendega oleks mul lausa nagu mingi suhe tekkinud.

Eriti viimastel aastatel olen ma kuidagi läinud kohati väga numbriliseks ja ma ei tea, nagu süstemaatiliseks – igasugune kord, ka numbriline, on kuidagi järjest olulisemaks saanud. Vanasti oli mul rohkem selline tähtede-süsteem, eks – no sarjast, et maitseainepurgid olid tähestikulises järjekorras (millest meil tekkis muidugi 1 esimesi pere arusaamatusi, kuna tuli keegi teine, kellel oli mingi värvi-maania ja tema meelest pidid maitseained olema värvi järgi reas). Praeguseks on aga numbrid vist isegi määravamaks saanud kui tähed. Kohati ma mõtlen, et kas see ikka on normaalne (jajaah, pole vaja hakata normaalsust defineerima) või on mingi märk lähenevast võimalikust hullumeelsusest või on juba päris selge tunnus, et mu vaimne tervis ei ole üldse mitte oolrait. 

Kui ma näiteks lõigun kartulisalatit, siis ma põhimõtteliselt ALATI loen, mitu korda ma näiteks vorsti lõikan, eks. Esmalt mitu viilu ma lõikan ja seejärel mitu korda seda viilu omakorda tükeldan. Ja reeglina ma mõtlen vahetult enne lõikamist välja, et vot, nüüd peab tulema see mingi konkreetne number. Noh, vahel on nii, et ma olen seda vorstiviilu suurust näiteks kas tugevalt üle- või alahinnanud, ja siis on tükk tegemist, et ikka see õige number kokku saada. Ehk et just nimelt seetõttu on vahel mõned tükid imepisikesed või mõned tükid natuke keskmisest suuremad. Kui oled ikka enda jaoks näiteks välja mõelnud numbri 33, siis on olukord üsna keeruline, kui juba 20 peal tundub, et kõik on lõigutud ja siis peab seda viimast killukest millimeetristeks tegema. No ma ei tea – on normaalne? Teeb keegi veel nii? 

Ja päris sageli on nii, et koos selle paikapandud numbriga mõtlen enda jaoks ka selgeks, et KUI peaks juhtuma, et ei tule see number, et siis läheb mingi asi (no sõltub päevast siis, mis parajasti peas aktuaalne on) kehvasti. Aga samas alati ma isegi seda mõtet sinna juurde ei lisa – no olgu – mõte tahab tulla küll, aga ma sunnin ta taganema, eks – ja seda seetõttu, et ÄKKKKI ma ei suuda seda numbrit saavutada. Ehk et konkreetselt lihtsalt loendangi, mitu korda ma ühte vorstiviilu lõigun:S

Ja põhimõtteliselt samamoodi iga asjaga toidutegemisel ja ka muudes teemades – noh, et kui ma keedan pelmeene, loen alati, mitu pelmeeni ma panen. Siin on lausa mingi regulaarsus tekkinud, et keskmine number on vist 12, mitte kunagi ei tohi see olla 13 ega mingi teine paaritu number, alati kas 12 või siis sõltuvalt isust 14 või 16:) Või kui ma keeran soolaveskist soola, siis loendan, mitu korda ma keeran – ja ausalt, ma reeglina enam isegi ei mõtle, et kui keeran 17 korda, siis läheb mingi asi hästi, kui vähem või rohkem, siis halvasti. Lihtsalt loen aga oma numbreid ilma, et seal peaks mingi kindel arv tulema. 

Et selline asi tundub mulle kohati täitsa ok, et sa mõtled enda jaoks mingi numbri välja ja teed parasjagu käsilolevat tegevust siis mingi kindel arv (no astud poodi näiteks 67 sammu) ja kui selle ära teed täpselt nii, siis juhtub see, mis sa oled mõelnud. No näiteks, kui sul on kellegagi mingi tüli, siis mõtled, et ok, teen kätekõverdusi, see maandab natuke pingeid ja siis mõtled, et nii, kui ma nüüd teen sama palju kätekõverdusi, kui vana see inimene on, siis saab kõik korda; kui ei tee, siis ei saa korda. Noh, siin on muidugi see konks, et väga vanade inimestega sel juhul mul tülitseda ei tasu või siis tuleb maandamiseks mingi teine viis leida – ok, on juhtunud nii, et kui vanus selleks kätekõverduste numbriks ei sobi, aga kindlasti oleks vaja see teatud arv neid ikka teha, siis ma muudan käigu pealt numbrit ja võtan näiteks sünnikuupäeva vms, et ikka oleks saavutatav ka – vahel nii, et veremaitse suus, eks:) No kui veremaitse on suus, siis on eriti kindel, et nüüd läheb ka nii, sest ma tegin ju ometi selle kindla arvude korra ära…

Ja numbritest veel – natuke ma olen hakanud küll selles numbrilises värgis kohati kahtlema ka. 1 minu supersuhetest on  näiteks sündinud 11. kuu 11. päeval. No määdzik, eksole:)  Ja siis mingil hetkel ma jõudsin sinnani, et ma ise olen 22. kuupäeval, et mingi imeline klapp meil ju ometi peab olema – noh, oli ka. Ja siis tuli järgmine suhe, kus sünnipäev oli ka 11. kuupäeval (sel korral kuu ei olnud enam 11, aga no tühja sest, natuke võib ju reegleid lõdvemaks lasta). Ja juba see oli minu jaoks esimene märk, et me peame sobima – raudselt. Ja sealt edasi hakkaski mulle tunduma, et see 11 on minu suhteelus mingi Eriline Näitaja. No sarjast, et kui sealt järgmine polnud just 11. kuupäeval sündinud, siis vähemalt oli ta mul üheteistkümnes või elas korteris number 11 või noh, elas korteris number 12, mis on ju ometi kohe 11 kõrval. Ja siis veel üks, kelle sünnipäev oli 11ndal ja nii see number järjest nagu saavutas mingi mõju. Ja ometi tegelikult mulle kohati ongi tundunud, et ma pingutan ja mõtlen natuke rohkem (ja reeglina üle), kui kusagil mingi inimesega on võimalik numbrit 11 seostada, eks:) Et ainult sellele numbrile on ikka ka vist jabur panustada või siis seda numbrit kellegi juures kusagil taga otsida, sest mingit sisulist numbrimaagiat ma raudselt taga ei aja, piisab lihtsalt numbrist – sisu sellel pole oluline (teate küll need mingid vuuduud, et a’la 11 on mingi nõrkuse või jõulisuse või ilu või koleduse number). 

Ehk et kokkuvõttes ma jäin mõtlema, et kas see pidev loendamine on tegelikult suurel enamikul nii või on see siiski mingi kõrvalekalle…natuke läheb see siis vist sinna ebausu sarja vms. Aga justnimelt, et kui sa tegelikult ei anna asjale mingit tähendust vaid lihtsalt teed midagi ja peas jookseb rida numbreid…ehk et kui asi on arenenud sinna, et kus esmalt näiteks kurki lõikudes lihtsalt loen, mitu korda lõikan ja siis vahel tuleb ikka tähendus ka juurde, aga vahel enam ei tulegi… No mille kuradi pärast peaks kellelgi olema vaja teada, et ta lõikas kurki 25 viilu?!?!

Natuke ma küll kahtlustan, et selle kõige taga võib olla mingi süstemaatilisuse-kiiks või kuidagi võib see ka olla seotud mu kontrollifriiklusega, aga võimalik, et see on ka siiski märk millestki hullemast. 

Ja selle numbri teemaga lõpetades, huvitav, kuis see keskmine näitaja võiks olla, kas eelistada olla esimene või teine?

Tekstiline ja muusikaline vahepala

See on küll tõesti vist väga puberteetlik teema, aga noh, nagu üks mul siin kodus stabiilselt ütleb, elab ta enivei koos kahe teismelisega: see 5aastane on varapuberteet ja 32ne pidavat olema hilispuberteet, nii et õigustan siis ta arvamust selle kirjutisega:)

Lähen täna muusikat mängima õhtul peole ja sealt hakkasin mõtlema igasugustele lugudele ja eriti neile lugudele, millel on minu jaoks olemas mingi suurem tähendus kui et lihtsalt kehv lugu või lihtsalt väga hea lugu. Teate küll, jajah, need sellised lood, millega sulle meenub mingi inimene või mingi konkreetne situatsioon või mingi päev vms. Aga see oleks väga pikk kokkuvõte, kui lihtsalt meenutada, et no näiteks, kui ma kuulen lugu „Depressiivsed Eesti väikelinnad“, siis miskipärast seostub see lugu mul alati Caroliga, eks. Või kui ma kuulen Vennaskonna „Taksosõitu“, meenub mulle alati 1 konkreetne taksosõit, kus ma veel Tallinnas ei elanud ja minu kui Tartu eramajade rajoonist pärit tegelase jaoks oli eluunistus Tallinn ja Lasnamägi – ja siis see tunne, kus sa oled niii kuradimoodi armunud ja sõidad koos selle inimesega öösel taksoga Tallinnas Lasnamäe poole ja ka veel aastaid hiljem ma mäletan seda taksojuhti (kes oli naine) ja neid väheseid repliike, mis me taksos vahetasime.

Noh, neid inimesi on palju, kellega mingi lugu seostub, AGA kitsamalt – jaaah, no teate, need suhtelaulud, see oli mu mõte. Need „meie lood“. Ok, alati ei pea seal taga isegi suhet-suhet olema, võis olla lihtsalt 1 öö või lihtsalt  mingi väike armumine, aga laul on olemas. Ja vahel võis olla ka nii, et oli päris pikk suhe ja kõik oli olemas, aga seda „meie laulu“ seal polnud. Ma ei teagi, millest see tuleb, et osadega on see või need olemas, teistega aga mitte. 

Ja siis see, kuidas või miks see lugu tekib, noh et vahel on asi lihtne – kuidagi jääb lihtsalt mingi see lugu teile alles, mille ajal oli mingi esimene ühine tants või midagi sellist, ehk et selline natuke pinnapealsem lugu, mis otseselt ei ole nagu selline temaatiline ja sisu poolest võib see olla misiganes. Ja on suhteid, kus see „meie lugu“ tekib nagu hiljem, eks – suhte arengu käigus – et kuulate koos mingit lugu ning saate aru, vot, see räägib ju täpselt meist ja kirjeldab täpselt seda kõike, mis meil oli ja on ja tuleb. Ja vahel on nii, et lugu tekib kohe alguses, et mingil sellisel meeldejäävamal momendil see lugu mängis ja ühel hetkel sa saad aru, et kurat, see oleks nagu meie lugu ette ennustanud.

Järgeb pikk muusikavalik, eksole. Kui ma hakkasin mõtlema, kui paljudega mul on neid lugusid, siis tuli ikka ühtkoma teist meelde – jaah, õnneks pole skleroos mind olenemata mu kõrgest vanusest veel päriselt tabanud. Selliseid puberteediaja asju ma küll tõesti enam ei mäleta, eks – nii et pole vaja pahaks panna, kui mul puuduvad siin lood sarjast „olin 9ndas klassis ja oli koolidisko ja oli seee hetk, kus peaaaaegu jõudsid sinnani, et nüüd me suudleme, aga kurat, tuled pandi just põlema ja siis mängis Roxette’i lugu „It must have been love“ ja enne seda oli olnud just nick kamen „i promised myself“„

Ehk siis jäävad need valitud lood kõik mu viimase eee … oiii, kurat, 10 aasta sisse, kus ma tegelikult tõesti juba ammu polnud puberteet:S Vähemalt numbriliste näitajate poolest:) 

                     I

Üks „meie lugudest“, mis on täpselt see, et väga populaarne lugu sai selleks, kuna oli parajasti mingi diskotamisperiood ja seal me kohtusime ja siis oli see üks vähestest lugudest, mille järgi me tantsisime, eks. Sisuliselt polegi nagu seost, aga ometi meenutab alati.

 **

 

Nojah, on ka selliseid lugusid – mul oli kodus mingi üüratu muusikakeskus miljoni nupuga, eks. Oli selline väga võimekas ja iga asja jaoks pidid seal nupud olema, aga kurat, me ei leidnud mitu aega üles seda „repeat“ nuppu … huuh, ja siis sa muudkui jooksed voodi ja maki vahet, onju. Ja kuna see oli ühe kogumiku pealt ja järgmine laul polnud vist kõige meeleolulisem, siis no oli vaja joosta, eksole:) Lõpuks siiski sai ka see õige nupp leitud, nii et ei pidanud voodis kogu aeg mõtlema sellele, et nüüd kohe-kohe on vaja minna mingit nuppu vajutama ja nii see lugu siis muudkui “repeatis” seal lõpuks:)

                           II 

See lugu lihtsalt on SEE, täpselt. See on see lugu, mida enamik teab, eks ja sa oled seda kuulnud juba aastaid enne… Ja ühel hetkel sa avastad, et see on sinu situatsioon, see lugu on saanud “meie omaks”. Ja siis kuulata seda koos ja tead, et see räägib meist isegi siis, kui täiesti arusaadav on vaid pealkiri. Ja siis see jääb. Ja jääb ka tulevikus, et seda kuuldes sa ei mõtle enam abstraktselt vaid mõtledki selle konkreetse meie situatsiooni peale ja alati on niii jube kurb noh. Jah, no see ongi kurb lugu, aga see iseenda sinna sisse nii täpselt mahutamine teeb selle täitsa üüratuks. Ja olenemata sellest, et see tekitab mulle siiani väga imelikku meeleolu (ok, vahel nagu taastekitab), siis ma ikkagi kuulan – masohhistlik selline noh. 

**

Puhas kirg. Aga meenutab. Ja see on jälle üks neist lugudest “meie laulude” sarjast, mille puhul sõltus kõik vaid ajast, et see sai just meie omaks, eks. Et see pole selline isiklik-isiklik lugu, lihtsalt juhtus olema just See inimene ja See lugu sellel perioodil ja seetõttu läks nii, aga kui oleks olnud keegi teine, siis lugu on universaalne, onju, ja oleks võinud vabalt ilmselt sobida ka sinna. 

                             III

Ja siis on mingi väga pikk suhe – seal on olnud nagu kõik olemas. KÕIK. Vist minu ainuke selline suhe. Tohutult kirge ja tohutult seksi ja tohutu armumine ja metsik armukadedus ja Sinu Inimene ja lahkuminek ja armastus. Ja kui hakata mõtlema selle „meie loo peale“, siis vot – ilmselt oli lihtsalt alguses nii palju muud, et sellist “meie laulu” lihtsalt ei mahtunud sinna kohe alguses ära või oli neid lihtsalt nii palju, et see special meelde jääks. Aga päris see „meie“ lugu tuli hoopis hiljem. Ja lugu sarjast, kus sa tead, et nii ongi. Et see on üks nendest, kus suhe on olnud juba kaua enne ja siis sa leiad juhuslikult selle “meie laulu” ja sa saad kohe aru, et see on See. Selline hästi isiklik-isiklik lugu, mille puhul sa tead, et see lugu poleks sobinud mitte kellegi teisega.

                              IV

Ja lugu sarjast meie esimene päris omaette olemine ja midagi nii haiglast ja kirglikku ja mingis mõttes nii valet ning kunagi, ühest hetkest sa saad aru, et see lugu olekski nagu olnud natuke ennustuslik, natuke nagu selline pidevalt meid saatev haiglane tunne, natuke nagu magus valu noh.

*** 

Kokkuvõttes on nagu vist kõik siiski pisut emo-lood:S Võib-olla seepärast ka, et armunult ma vist olengi natuke emo:D

Aga olgu – mul tuli meelde, et kunagi mul oli 1 mees, hehehee – jajaaah, ausalt,  ta käis jõusaalis ja poksitrennis ja lihased olid võimsad ja BMW – vähemalt alguses, hiljem ta vahetas kurat selle mingi Opeli vastu, mis oli ka suur, aga no siiski Oooopel, no andke andeks:D Ja ma pakun, et minu meelest ta müüs metsa ka või varastas võimisiganes noh.  Ja meil oli ka 1 lugu, tõesti see pole emo: 

 

Aga palun kergemat karistust, sest siis ma olin veel ka numbriliste näitajate poolest puberteet:)

P.S. Need lood siin on ajalises järjestuses inimeste järgi natuke segamini aetud, nii et pole mõtet hakata kalkureerima, kes mingite lugude taga on. Kui väga huvitab, siis lihtsalt küsige:)

P.P.S. Täna õhtul ma neid lugusid ei mängi, nii et tulge julgelt pidusse, tuleb ikka rõõmsamaid asju vast:)

kevad käes

Nõndaks. Vot nüüd on olnud ära hetk, kus ma tunnen, et aitab – kohe päris tükk aega on nüüd vaja lihtsalt kodus olla, viimasel ajal on nii palju ringi sõidetud, et hakkab mingi väike väsimus ka tekkima. Ja muidu võib see veel äkki harjumuseks saada, oluline on õigel ajal lõpetada:)

Praeguseks on saabunud see hetk, kus ma tunnen, et mulle nii õudselt meeldib mu elu. Nii kuradi hea on, kui astud mööda varahommikust tühja Helsinki tänavat ja õues on juba soe ja sa mõtled, et kuidas kuradimoodi see nüüd nii läks ja ometi oled õnnelik, et läks. Hea on vaatamata sellele, et väsimus on täiesti metsik.

Ja siis lähed hotelli, et see asi kõik kokku ei oleks nii läila ning et natukenegi magada ja siis oled täitsa omaette ja tead, et uneaega on ehk vaevalt paar tundi, aga vaatamata sellele ei raatsi magama jääda. Ja hea on see tunne hommikul, kui vaatad aknast välja ja päike paistab ja siis minna vaatamata tohutule väsimusele kohvikusse ja juua üks vahuvein, sest see, et on keegi, kellega sa tahad koos olla, on olulisem kui lihtsalt magamine.

Ja siis see tunne, et sa tead, et meil on vaid loetud tunnid ja minutid ja kui sa näed, et tramm tuleb ja siis suudelda nii, et tunned kohe üle kogu keha, et vot – seeeee on Seee Hetk, kus sa oled niiii kuradi õnnelik, sest kõik on niii hästi. Ja hea on see tunne, kus sa tead, et tegelikult ei tahaks ju minna, eks – AGA su ainuke võimalus, et see asi jääkski niii heaks, on see, kui sa lähed nüüd ja kohe, sest kaks korda sama reha otsa astuda oleks ikka tobe:) Hea on teada, et nüüd oled võimeline selleks, meile jääb lihtsalt alles see öö ja see hetk ja me ei riku seda kuidagi.

Ja kokkuvõttes on nii hea minna koju:)

rumm ja rõdu

Pakkisin oma kohvreid nüüd lahti ja sealt tuli välja 2 pudelit rummi – ilmselt sellist, mida on hea teega juua. Ja varudes on veel 1,5 pudelit umbes samasugust rummi.

Ehk siis – kevad hakkab kätte jõudma ja mu rõdud saavad umbes kuu aja jooksul ilusaks – luban. Seekord mõlemad. Ja sel puhul tuleb natuke juua seda rummi ja natuke snäkkida ja natuke grillida. Ehk siis, kuu aja jooksul, pigem äkki aprilli lõpp või mai algus. Andke teada näiteks facebooki postkasti või mari@qiss.eu, kes soovivad osaleda, ja paneme kuupäeva millalgi paika!

mission completed

Nõnda – kodus tagasi. Head on kodus olla, kui vahepeal käid ära. 

Igastahes on nii, et nüüdseks lõpetasin ära kõik oma suhted, kui ikka väikese aja jooksul on tunne, et mul on vaja olla omaette ja ma ei viitsi enam suhelda ja kõige paremad hetked on need, kus ma saan omaette trepil suitsetada või kusagil väljas kellegi teisega koos olla – no milleks. Niisiis – emotsioonitult ja emotsioonidega, sain ilusti end lõpuks välja elada. Huvitav, kas on üldse keegi, kelle puhul ma tõesti tean, ilma et ma ennast kohe algusest peale peaks petma ja kuidagi sundima nii mõtlema, et vot, see on tõesti Seee Inimene, keda ma tahan näha ka kolmandal päeval järjest ja nii mitu aastat – kahtlane. Nojah – tegelikult ma muidugi pole enda puhul üldse kindelgi, et ma seda tahaks:S OK, tsiteerides klassikuid, siis edaspidi ma katsun mitte langeda tasandile “tal on jaguar ja tal on tedretäpid, sellest piisab” – vaid vaatan, et oleks ka soe ja süüa ja kolmandal päeval millestki rääkida ja koos hea naerda ja realistlik maailmapilt ja oma eluga paigas ja tedretäpid ja jaguar – vot siis on olemas tõesti väljakutse, mitte lihtsalt olemine. (jajaa, krissu, ma teen selle listi ära ühel päeval):P Ehk et ei saa piisata mingist ühest näitajast, sest sellest tüdined ju lõpuks nagunii ja tahaks hoopis näiteks lokke ja Volvot, eks:D Kuigi – ok, kuni ma olen tasandil, et huvi pakub vaid mingi väljakutse, mitte see, mis käes, siis ega mul pole lootustki:)

Enivei – mulle meeldib mujal, mulle meeldivad need inimesed. Teate – istuda hommikukohviga maja ees trepil, teha suitsu, päike paistab ja siis kõnnivad mööda ilusad sõbralikud inimesed, kes tervitavad sind, mõned jäävad juttu ajama, jalgratturid lehvitavad sõbralikult. Nojah – ma ei saa aru, miks mulle tundub, et inimesed on mujal Euroopas ilusamad – ausalt. Ei ole neid jubedaid jopesid ja tobedaid suusapükse, eks. Mantlid, sallid, nina ei ole pidevast külmast punane ega joomisest sinine, eks:) 

Tegelikult oli mul mustmiljon emotsiooni, aga kurat, kui õigel hetkel pole aega kirja panna, siis pärast on raskusi selle taastamisega.

Enivei – vot, sellest lõbustuspargist tahtsin ma kirjutada, uskumatult kaif oli pea alaspidi raudteedel sõita, nagu natuke selline eneseületus ikka. Ja noh, olgu – ma tunnistan, et ma ootasin seda hetke, et kas on ka mõni koht, kus mu laps natuke kardab, natukenegi – kuna ma olin enne talle öelnud muidugi, et noooh, ega sa ilmselt ikka lõpuks väga ei julge neile ameerika raudtee tüüpi atraktsioonidele minna, siis mul pidi ju mingigi õigus jääma, et ma tunnen teda, onjuJ Eksisin – ei kartnud ta midagi, hoidis enamasti isegi silmad lahti ja itsitas ja tegi: „Ooooooooooo, laheeeeeeeeee“. Proovisin siis paari seda hirmutuba ka … ka ei miskit, noh, vahepeal tõmbas jalad natuke rohkem paadi sisse, kui 1 krokodill vees oli, aga ei muud … 

Ja siis läksime nii aja täiteks kinno, et magic kino, 4D … jajaah, mingi kilpkonnadest ja ookeanireostusest jne ja vahepeal on need istmete raputamised ja väike lainehoog nagu päriselt, eks. JA SIIS – ok, ma teadsin ette, et 1 madu tuleb nagu järjest lähemale … tuleb ja tuleb … ja ma teadsin, et lõpus on mingi väike ehmatusmoment, kui ta nagu suskab, eks. Ja nii oligi, tõesti, kõik ehmatasid päris normaalselt, nii et väiksed ja natuke suuremad karjatused ikka käisid läbi saali …AGA minu laps, kes ei olnud üldse tundnud hirmu ühelgi raudteel ega miskit, kukkus järsku röökima, konkreetselt üle kino ja täielikus shokis ja nii u 2 minutit järjest. Ja ma võtsin tal ümbert kinni, et võta prillid ära ja et pole enam hullu jne. Ja ei – ta kisas edasi ja ainuke, mis ta suutis öelda, oli et kus see madu nüüd on, ta ju nõelas mind, ta on kindlasti mu mantli sees … Enivei – pärast kahte minutit suutis ta istuda vaid mu süles ja paanikas häälega teatas, et ma ei tohi neid prille enam ees hoida ja kõik peavad need ära võtma, sest muidu see madu tuleb jälle päriselt siia … kuni ma pidin ta sealt süles välja kandma, sest madu luurab meid raudselt tooli all…Niisiis, kogu selle tohutu pargi peale sai leitud lõpuks ka 1 asi, mis oli talle tõesti õudne – kino!

Oooh, ja laupäeval lähen ma Helsinkisse sünnipäevale – 100% puhas lõbu. Keegi veel tuleb äkki? Keegi blond ja tedretäppidega?:)

pikemalt

Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et mu elu on täpselt minu meele järele, kui ma olen kusagil ära – ma ei teagi, võib-olla seepärast, et siis on kõik kuidagi uus. Nojah, see argipäevavärk.Aga pikemalt sellest edaspidi noh, nagu on lubatud.

Enivei – täna käisime Euro Parkis. Nojaaah – ausalt, ma ei ole ammu mingist karusselli fenomenist aru saanud, AGA vot, pmtliselt käisin ma ära kõigil, ka neil,kus oli pea alaspidi – ok, ma natuke teenisin sellega ka – ja kõik need muud trikid, ok natuke jägermeistrit oli all ka, aga siiski – ja ma ei tundnud suurt midagi. Jajaaah, see on juba ammu minu viga, et ma ei tunne – ma ei tea, kas on aru saada, aga no ei tunne. Ja siis sa võtad nagu järjest uusi kõrgusi, eks – et kurat, ühel hetkel ju peaks ometi…no ei, ei mõjunud ikka…jajjaaaah, pangaröövi ma pole veel enda elushoidmiseks proovinud … huvilisi?:)

Ainuke, mis ma tundsin, oli see, et mu lapsel oli nii hea. Et ma olin teinud midagi tema jaoks. Nojah, ma mäletan seda, kuis mu enda lapsepõlveunistus oli disneiworld ja ma ei saanud sinna kunagi, eks – ja vott, nüüd ma sain tema sinna viia ja ma nägin, et ta oli niii õnnelik ja mul oli niii jube hea sellest. Vot kohe oligi. Ja siis oli see hetk enne sulgemist, kus sa istud seal väikses karussellis, tuled põlevad ja hoog pole suur ja kõik on niiiii ilus, no teate küll … vot see hetk, et armu või ära – vot nii.

Aga mis ma tahtsin öelda, oli üks selline õudustetuba – pime ja kole – ja mu laps teatas mulle, et ei vot sinna me ei lähe. “No sinuga ma sinna küll ei lähe, enne kui mingi mees meiega kaasa ei tule”. WTF?

Ok – ja täna oli korraks päevakorral teema, et läheks siit esmaspäeval hoopis otse Las Palmasesse. Krissu, millal puhkad?;) Aga olgu noh, sinu heaolu nimel peame sügiseni vastu:)

välismaal

Jubedalt tahaks praegu kirjutada…terrass, roosa vein, sigarett, kevad – idüll noh. Vot selline idüll, et ei hakka praegu pikemalt kirjutamagi, tahaks mõelda jälle, et hiljem, aga neid enda hiljemaid ma juba tean, see hetkeemotsioon läheb kusagile kaugemale ja siis enam ei viitsigi.

Ühesõnaga – pinnapealsus minus paneb kirja, et shopingutuurilt ostsin endale lausa 2 paari eriti skinny teksaseid, ühed olid lausa nr kolmkümmend neli, nii et istusin aga uhkelt pärast shnitsli ja praekartulite ja 2 õlle joomist ja mõnulesin, et ikka mahtusid veel jalga:) 

Ahjaa ja saabumisel tegi lennuk u sada viiskümmend meetrit vabalangmist, mingi tuulevärk oli – ja siis pärast seda kahte minutit – ok, tegelt oli ilmselt viis sekundit – ma sain aru, et vot nüüd olekski võinud vist kukkuda, aga see aeg oli nii kiire, et ega poleks arugi saanud…no ikka nii, et inimesed lennukis tegid … ooooooh, mõni hull tegi siuuuuuh vhatever – mul käed pärast värisesid kuni maapeale jõudmiseni.

Ja olgu – temaatiliselt, keda peaks huvitama – ka siin kusagil suvalises saksa külakeses kusagil prantsuse piiri ääres, kus ma hetkel olen, vot – ka siin võib kohata hämmastavalt ilusaid naisi.