Tegelesime paar päeva lapsega suviste ilmade nautimisega ja väike väljavõte südamlikust perekondlikust ema-lapse vestlusest:
K: Noooh, päevitad siin jaaah, tahad ilusaks saada, et ….ga kohtama minna.
Mina: Tõesti, saa aru, mind ei huvita temaga kohtamine.
K: Mis ei huvita, mind küll huvitab.
Mina: Et sa tahad ise …ga kohtama minna??
K: Jahnoh.
Mina: Kuuule, lõpeta ära, sina mine ja kohta hoopis oma Pauliga palju tahad (Paul on siis lasteaias mu lapse kavaler, kellega ta mingi aeg tagasi pulmad pidi tegema, aga meie kõigi kurvastuseks muutis Paul viimasel hetkel meelt).
K: Saad aru, me ei saa ju Pauliga kohtama minna, me eksime ära!
Mina: Mismõttes eksite ära? Kohtamine ei tähenda, et pead ringi kõndima võite ka kohvikusse niisama kohvitama minna – see on ka kohtamine.
K (solvunud häälega): Mhhh, kuidas sa aru ei saa, Paul ei joo ju kohvi! (mitte et ka minu laps tohutu kohvijooja oleks, eksole, no 2 korda elus tass piima väikse sümboolse kohvilonksuga)
Mina: No siis võib mahla ka juua, kohvitamine ei pruugi alati kohvi joomist tähendada, võib ka muud juua!
K: No kuuule, mahla ta ka ei joo. Paul joob õlut – ta on ju mees!!!
Vaikus …
Ausalt – imelik, mind paneb ikka mõtlema, et kuidas meie laps, keda me üritame suhtkoht kasvatada, et poleks väga soorollikeskseid nägemusi, saab hakkama selliste asjadega, et “mehed joovad õlut” (tunnistan ausalt, et mina ise ka vahel ikka joon õlut – vahel kohe mitu tükki ja ikka on nii, et “õlu on meeste jook”), “ainult mehed saavad ju direktorid olla” (selle väljaütlemise meenutamisel saame me ka veel aastaid hiljem väiksed värinad, eksole, aga süüdistada võib selles küll “Mõmmi aabitsa vol 2te” jne.
Natuke küll rõõmustab see, et ilmselt meie pikaaegse veenmise tulemusena on ta siiski jõudnud sinna, kus ta vahel ikka sisendab ka juba iseendale elutõdesid sarjast: “Eksju kõigil võivad pikad juuksed olla?”, “Kui tüdrukud tahavad, siis nad ju võivad ka sinist värvi kanda”, “Onju nii, et kui poisid ikka tahavad, siis nad ju VÕIVAD seelikuid kanda” jne:)
Miss Juuni klatsiklubi 