2 pudelit veini, 1 pudel Calvadosi ja seda jagatud kahele inimesele ning ühel hetkel saabub ikka see „järgmine päev“ …
Et mis krdi moodi saab öösel tunduda nii ABSO-ABSOLUUTSELT Geniaalsena mõte teha Eestisse uus partei. Ilma naljata: midagi sarjast Keskerakond ilma Savisaareta ning kuhu võetaks ainult Eriti Shefid inimesed, alustuseks muidugi siis need 2, kes vestluses osalesid ja veini jõid. No ja põhimõtteliselt ilma igasuguse poliitilise süvaanalüüsita – rahvus- ja muud vähemuste küsimused said küll täielikult läbi arutatud; majanduspoliitika ei huvita naguniii ju kedagi, seega pole mõtet ka veinijoomist sellega väga rikkuda – ning Nii Ilmselge, et võit on kindlustatud – kogu asi tundus vaid vormistamise küsimus.
Ehk et nagu ma alati olen rõõmustanud, et eriti hea süsteem ikka, et abielluda ei saa kohe, kui oled otsustanud, muidu oleks ma ilmselt 3 korda lahutatud. Nüüdsest võib samasse kategooriasse lisada ka ilmselt selle, et hea, et parteisid ei saa nii naksti keset ööd vormistada.
*******************
Ja üldiselt on mul hea meel tõdeda, et trennis on ikka samad näod, kes 1,5 aastat tagasi. Vaatasin nende lihased ka üle, olid mu mälu järgi täpselt samasugused kui toona. Seega – milleks käia trennis kogu aeg, kui võib ka aastase intervalliga. Alati jääb muidugi variant, et nad ei tee seda lihaste vms saamiseks (kangitõstmise puhul on see küll kaheldav) vaid et nad tõesti teevad seda puhtast naudingust ning käivad justnimelt seepärast seal pea iga päev – aga no see tunduks juba kergelt veidruse kategooriasse minev.
************
Lauamänge tahaks mängida, midagi sarjast Eestimaa mäng ja Alias. Aga ma tunnistan ausalt, et mul on nendega omad kiiksud. Ja tundub, et mitte üldse väikesed. Kui keegi tunneb, et ta suudab rääkida kiiremini kui 5 sõna minutis või siis ei kasuta lauseid sarjast: „Miks ma peaksin teadma midagi Varia-teemast, kui see mind ei huvita“ (ärge saage valesti aru, ei ole oluline see, et neid kõiki suvalisi fakte peaks teadma, aga mingi üldisem asi siiski on tähtis) või siis ei ole tasemel: „Kelle mõtteid ma nüüd mõtlema pean“ – Shoot! Mängud on mul olemas.
**********
“Tantsud tähtedega” vaatan ka. Puujalg – aga ikka vaatan. Ja iga kord mõtlen, kuidas 1 naine võib tantsida ja püüda jne – ja temas puudub ikka igasugune kirg – ja mind häirib see, kui ma seda tantsus ei näe. Ja teine lihtsalt läheb ja teeb ja temas lihtsalt on see miski olemas, isegi kui ta on kohati puujalg. Aga no see miski tuleb neis ilmselt vanusega.
Mida aeg edasi, seda enam ma mõtlen, et kui ma tahaks ja jaksaks, siis ühel päeval ma peaksin sellest kodubaari elust ja sellest kõigest, mida ma seal näen, raamatu kirjutama. Ausalt – see oleks üks täielik sopakas, odav selline.
Nojah – oskusi kirjutamiseks võiks ka olla, samas, mulle tundub kohati, et seda ainest on seal nii palju, et isegi alla keskmise oskustega saaks hakkama. Sa lihtsalt vaatad ja heal juhul natuke mõtled ka (või isegi parem on vist mitte mõelda) ning kogu lugu saabki paika – nii iseenesest jookseb kõik kätte.
****
… ja ma panin neid plaate masinasse ja üritasin kohati saali mitte vaadata, nii paha hakkas. Odav oli. Ja tegelikult üritan ma väga sageli mitte vaadata ja mitte mõelda ning süveneda, aga on mingid masohhistlikud hetked, kus sa sunnid end selleks. Ja siis hakkad jooma. Õudne. Võimalik, et sunnidki end vaatama, sest otsid põhjust joomiseks, eksole … no mine tea…
****
Aga kui alustada algusest … või noh, päris algus on juba aastate (ok, kümne või okok – isegi rohkema) kaugusel, aga kui alustada sellest lähemast algusest, siis käisin laupäeval kodubaaris diskot tegemas. Tegelikult on see JUBE hea vaheldus enda vormis hoidmiseks – vaatad nagu kaine pilguga seda asja enda ümber – ja sa näed, ja sa näed ja sa näed… näed LIIGA palju.
Pilt1: kusagilt koridoris oleva laua pealt on näha, et keegi nagu seisaks mingis mustas pikas riietuses laua peal, põlevad kuuseküünlad küljes ja riided koos nende küünaldega õõtsumas.
Pilt2: SEE paar on jälle kohal – sellised teistmoodi natuke – poiss ja tüdruk, aastates nõks alla kolmekümmet ilmselt. Nad hakkavad silma, sest nad on natuke teistmoodi riides, omavahel sünkroonis. Tantsivad päris hoolega ja kenasti ja ilmselgelt on näha, et neil on teineteisega huvitav.
Pilt3 (või siis pigem heli): kellegi ilmselt naisterahva hääl karjub absoluutselt iga loo alguses kusagil diskoripuldi ees pingil metsiku häälega: “UUUUUUUUU”. Täpselt nii, nagu iga kord tuleks talle keegi kallale. See on jube – pärast viiendat lugu hakkab pea valutama ja sa üritad seda ignoreerida.
Umbes pool tundi hiljem.
Pilt nr4: see Keegi, kes seal koridoris nende kuuse elektriküünaldega seisis, ta otsustas astuda suurema publiku ette, nii et ka diskoripuldist on nüüd pilt täielik. Tuleb 1 poiss, üleni mustades riietes, selline must hõlst on ümber ja ta ise on hästi ilusti ära säetud, kohe näha, et on vaeva näinud. Mõjub natuke naiselikult, eks. Või siis päris palju. Ehk siis astub see mustas naiselik ilus poiss, elektriküünlad, mis parasjagu ei põle, üleni ümber mässitud, üle tantsulava … juhe taga … Sirts hoiab juhet … ning abivalmis baaritöötaja paneb selle juhtme pistikusse. Ja nüüd ta siis seisab seal – põlevad kuuseküünlad ümber ja hakkab seina ääres tantsima. Ja esimene mõte on: issand jumal, küll on kirju ikka see maailm.
Pilt nr 5: See poiss sellest sünkroonisolevast paarist käis soovilugu tellimas, Eurythmics “Love is a stranger”. Pole midagi öelda, hea maitsega poiss. Ja nii mõnusalt viisakalt küsis. Polnud suuremat purjus ega midagi. Läks ära tantsima.
Pilt6: Sünkroonis paaril on juba ilmselgelt VÄGA tore ja on saavutatud mingi staadium (mida ma olen tegelikult ka varem juba näinud): poisil on ülakeha enam-vähem paljas ja kohe-kohe on naisel ülakeha täiesti paljas. Ja ta tunneb end selle kõige juures ilmselgelt silmaga nähtavalt nii hästi! Ja ok, esimesel korral oli see võibolla kergelt hämmastav, eks – et keegi tantsib nii südamerahus paljaste rindadega seal. Aga kui sa näed edasi neid asju, sa näed sügavamale … ja nad suudlevad seal platsil väga ennastunustavalt ja teevad muidu huvitavaid asju, eks …
Pilt 7: Kaablikutt (mis pidi olema selle kuuseküünaldega poisi hüüdnimi) on iseendast ja küünaldest ilmselgesse ekstaasi sattunud. Tantsib ja hõõrutab end seina ääres, vahelduseks limpsib keelega neid küünlaid ja peaaegu on tunne, et ta on sellest kõigest väga lähedal orgasmile.(Ok, ma tunnistan, et mina kui väga elektrikartlik tüüp sattusin kergesse paanikasse, aga õnneks eksperdid mu kõrval rahustasid mind maha, et pidavat ju olema veekindlad küünlad ka). Nojah – tõesti – algul vaatad ja naerad, kolme minuti pärast juba naeratad, vist seepärast, et sa avastad, et sul pole piinlik seda kõike vaadata, pigem isegi tore. Sest selles on see MIDAGI.
Pilt 8: sünkroonis paar ja kaablikutt on üksteist leidnud ning nüüd on neid vahelduvalt neli: tüdruk-poiss, kaablikutt-küünlad. Eks nad siis kombineerivad igatepidi neid osi seal tantsupõrandal.
Ja siis saabub muuutus: need 1, 2, 4, 5, 6, 7 ja 8. pilt tunduvad ühest hetkest nii hämmastavalt ok! Seda kõike oli lausa hea vaadata, eks. Ja sa saad aru, mis ja miks sulle nii mõjub.
Pilt 9: see imelik naishääl 3.ndast pildist, kes oli iga loo vahele “UUUUU” karjunud, on otsustanud, et nüüd, kui ta on baari suutnud peaaegu tühjaks juua (noh, tegelikult paistis ta küll see tüüp, kellel on viinapudel baari tulles kotis), on tal aeg otse diskoripuldi kõrval lauale püsti tõusta. Ja siis ta tõuseb püsti – jupats selline, tõstab käed üles ja lihtsalt huilgab looma häälega üle saali. Siis pöörab ennast puldi poole ja tõstab särgi üles, et me kohe KINDLASTI tema paljaid rindu näeksime. Nojah, nägime küll. Ei olnud midagi erilist. MItte midagi. Paha hakkas. Väga. Ja kui sa pöörad pea iiveldades kõrvale, siis ilmselgelt tõlgendab ta seda nii, et me ei julge vaadata ja järgnevad täpselt samasugused pildid korduses. Tõuseb lauale ja karjub ja seejärel tõmbab oma särgi üles ja näitab meile oma rindu. Lõpuks ta karjuda enam ei viitsinud, näitas ainult rindu. Jube piinlik oli. Minul. Temal ilmselt mitte. Ja kõige rohkem ei salli ma seda, kui mul on piinlik teiste tegude pärast, tegude, mis minusse ju üldse ei puutugi.
Ja siis sa näed pilte, mis alati korduvad – näed neid, mis on parajasti sinu ees ning meenuvad need, mida sa oled läbi aastate näinud: neis ei ole tegelikult mitte midagi erilist, aga mis ometi mõjuvad iga kord. Võimalik, et mõjuvadki justnimelt sellepärast, et neis puudub see MISKI – on 1 suur tühjus. Sa näed seda ringi. Neid purjus inimeste labaseid suudluseid ja peaaegu vahekorda astumisi seal tantsupõrandal, inimesed on enamasti samad, ainult erinevas koosluses ja seda tohutut odavust. Ja sa tunned iga kord, et nii krdi masohhistlikult hea on seda näha. Ja ometi piinlik. Eriti piinlik hakkab mõttest, et kas osad neist tõesti ärkavad hommikuti koos ja mis nägudega nad üksteisele otsa vaatavad.
Ja nii ma seal seisin ja mõtlesin, et mu tuttaval, kes kunagi ütles, et ma olen mingis mõttes snoob, oli tegelikult kuradimoodi õigus. Kuigi siis ma teda ei uskunud. Ja võib-olla on see kõik lihtsalt aja ja sündmustega minus arenenud.
****
See nn kaablikutt – jah, mulle meeldis ta – sest temas oli stiili! See sünkroonis paar – jah, ka nemad meeldisid mulle, neis oli midagi nii äraütlemata sümpaatset! Eriti selles poisis. Ei saa salata, et sümpaatsemaks tegi neid ka asjaolu, et kumbki neist polnud maani täis. Samas, ka teatud määrani purjus võib olla hämmastavalt stiilselt, ilma, et sa muutuksid odavaks. Aga see KIRG üksteise vastu – isegi see, mismoodi see poiss seda tüdrukut vaatas, kui ta seal paljaste rindadega tantsis … selles polnud grammigi odavust! Selles oli kuradi moodi stiili ja sära.
Ja siis tuleb see maani täis loomahäälega lesbi (ausalt, ma tean, et see on praegu stereotüüpne lähenemine:)), aga ma ei leia praegu muid sõnu selle iseloomustamiseks … ja röögib ja rabab oma rinnad niii kuradi odavalt paljaks ja ta arvab, et me kõik peame seda nautima ja talle selle eest ilmselgelt tänulikud olema.
Mnjah.
Aga kokkuvõttes – issand, kuidas ma armastan inimesi, kes ei taha paista olla, vaid ONGI. Kelles on seda stiili ja Iseendaks-Olemise-Oskust, kelle iga liigutus võiks olla väärt miljon krooni. Ja kuidas ma ei talu tüüpe, kes nii õudselt tahaksid välja paista ja olla – aga nad ei mängi seda välja – neis puudub see miski, et küündida ja nad ei saa sellest aru ja siiski üritavalt nii meeletult, et lõpuks on see kõik nii krdi hale ja odav, et vaevalt väärt vaid 5 senti.
Kui sa tahad nii õudselt oma rinnad paljaks võtta, palun – aga kurat, sa pead seda tegema nii, et see poleks labane. Kui sa tahad olla libu, palun – ole, aga ole seda julgusega ja väärikalt – mulle õudselt meeldib selline vastuolu, et sa teed midagi, mis mingis stereotüüpses lähenemises on hästi odav, aga kui sa teed seda hästi ja oskad sellest ise mõnu tunda, siis on see väärt peaaegu poolt maailma! Ja kui sa seda niimoodi teha ei suuda või ei oska – siis jäta palun riided selga ja ära üritagi, sest suures osas on see suursugusus ja stiil vist siiski kaasa sündinud, aga mitte õpitav.
Miss Juuni klatsiklubi 