Huuled on punased …

Eile käisime sel korral esimest korda Las Palmases – ikka endiselt on see tunne, et see võiks olla see Minu Linn. Konkreetselt väga ei teinud mitte midagi – ei mingeid vaatamisväärsusi, peale shopingutänava, mille tulemuseks polnud ka ühtki Desiquali asja, piirdusin ikka oma suures konservatiivsuses tavapäraste mustade ja valgete maikadega ning pidzhaamapükstega. Lapsele tegin ka totaalse muutumise, teksad ja tennised. Lubas kanda ka! Loodan parimat, aitab küll ainult kleitidest. Samas – täna kui ta oma skinny teksad ja valge maika ning punased tennised jalga pani, tundus, et äkki ikka võiks veel kanda kleite sarjast Hello Kitty jne. Kui need talle veel selga läheksid. Ja kuna meil laps on selline võrdsete õiguste poolt võitleja jne … siis ta arvas, et Krissu peaks ka ikka Oma Asjad saama – sai kah – Marks & Spencerist pastakstme. (teisejärguline on see, et ma selle hiljem maha kildudeks kukutasin).

No ühesõnaga – istusime kohvikutes ja käisime ostutänaval, otseseid eesmärke ei olnudki – oligi plaan, et oleks niisama mõnus! Oli ka. Tavapärases China buffees käisime ka – sealt saab kõike – kõige lähem toiduelamus eesti toidule, ahjuliha ja värki:) Nekst taim annan neile teada, et on olemas ka verivorstid, siis ülejärgmisel korral saame ilmselt neid ka:)

Ja ikkagi – tegelikult on mul saamata 1 sünnipäevakingitus … Krissu siin suvel lubas, et ta kingib mulle surfikoolituse. No on selline unistus noh! Kohe täiega. Ja siis ma seal Las Palmase rannas jälle vaatasin, et apppi, ma ei tea, KAS ma suudan … võib-olla tõesti, et on no kindlasti väiksemaid laineid ka, eks (kohe päris kindlasti on ka suuremaid), aga siiski, et kui sa nagu päriselt vaatad, KUIDAS nad seal lainete peal sõidavad ja torus on jne – siis mul ikka endiselt tekib see tunne, et see vist ei saa kunagi olema päriselt minu jaoks. Liiga arg olen kurat. No ja põlv on ka vigane (jääme selle juurde, et see on peapõhjus). Aga ikkagi niii KOHUTAVALT tahaks. Ja tegelikult on krissul õigus, et tuleks see koolitus ära teha – lootuses, et nad ei vii kohe suurtele lainetele … ja siis vaadata edasi. Et KUI juba teha, et ilmselt ma pole enam oma vanuses see tüüp, kes lihtsalt läheb hoogsal sammul ookeani ja lõpetab esimesel katsel torus sõites…. et pigem siis ikka alustada koolitusest … siis on väikegi võimalus, et see asi saaks lõppeda mingigi stiiliga, eks.

Ja kui see mu surfiteema lühidalt kokku võtta, siis hmmm … ütleme siis nii, et minnes mööda ookeaniranda ja vaadates neid surfajaid, pidas Krissu tegelikult üsna umbestäpse loengu mu unelmast … no nii, kuidas mina seda päriselt ette kujutan: päevitunud keha … kalipso on vahelduvalt … eks … sõltuvalt, kas ma olen juba vees või vette minemas … no vahelduv … vaheldub kalipso ja bikiinide vahel … ja siis juuksed … need on natuke pikemad, kui mul praegu päriselt, aegluubis lehvivad tuuled. Eriti pikad on siis, kui hakkan vette minema … vees võivad olla ka lühemad. Huuled on punased – kogu aeg, eks – nagu äsja värvitud! Ja siis nii möödaminnes ma võtan selle surfilaua … ja ok, enamik sellest toimubki aegluubis … hüppan sinna lauale … juuksed tuules lehvimas … huuled endiselt punased … nii punased, et paistavad ka kaldale, eks … ja siis olen ma ilusti kindlalt käed laiali torus selle surfilaua peal … no ja pärast tulen välja … ja kalipsost saavad päevitusriided … märjad veepiisad langevad päevitunud kehalt ja juustelt … aga ometi on juuksed soengus … hooletus elegantsis … eks! Ja huuled on punased! Tehtud! Ja ma olen selle ranna kõige ilusam surfaja! Võimetelt enamvähem keskpärane …. võrreldes meestega … naistest olen ma igastahes parim! Ja kui ma korraks mõtlen, et siis mulle tundub, et ma tahaksin olla nagu baywatchi Pamela Anderson, eks … aga kui natuke süvenen, siis pigem SIISKI see tumedapäine, kelle nime keegi enam ei mäleta, aga siiski … … No see oli Krissu refereering mu mõtetest … üle poole läks täppi.

Ja selle teema lõpetuseks …. ma ikkagi käin seal koolitusel ilmselt ära 🙂

Ja nüüd kohevarsti tuleb meile mitu külalist:) Ülehomme.

Lilled ja liblikad

Käisime täna aianduspoes, oooooo – võiks öelda, et ma leidsin oma unistuste töökoha. No selline mitte turistilõksus asuv pood ja mitte mingi lillebukettide tegemine, eks. Aga no lähed kusagilt silla alt läbi, mingite garaazide vahelt, kus hunnik koeri lahtistes garaazides siestat peavad … no ja siis see pood. Ei midagi sellist uhkeldavat – lihtne selline. Esmalt on kohe sisse minnes nurgas aedikus 1 kits, tema kõrval teises aedikus eesel. Ja see kõik tundub jube normaalne kuidagi. Ja siis segamini igasugused maitsetaimed, tomati-, maasika-, tshillitaimed jne. Taga on suurem ruum, kus asub mingi kaktusekasvatus ja kõik need sadat sorti tundmatud puud jne. Ja müüjad – sellised ehedad hispaania keskealised mutid – no päris ära ei armunud, aga võiks olla võimalik, eks. Ja ma peaaegu suutsin ette kujutada, kuidas ma nendega seal koos töötaksin, kastaks taimi ja oleks muidu ilus!

Nii et nüüd kasvab meil omal tagaaias 2 maasikataime ja 1 tshilli! Tshillil on 1 punane kaun küljes ka juba, teised on veel rohelised. Ahjaaa – meil on maja taga selline väike maitsetaimede aed … võtad aga peenralt basiilikut ja teed tomati-juustu-basiilikusalatit. Ühe oivalise oliivõli sain ka – nii et kõik on perfekto!

Eile ma käisin väljas … täitsa üksi. Nagu kohe peol-peol. Plaan oli natuke väiksem kui see, mis tegelikult välja kukkus. Soomlaste mingi Ristikuaasa või alpliaasa baaris. Puhas kuld ja klassika – saaremaa valss tuli ka ikka ära! (Btw … Eddy, ma mõtlesin, et kui sa tuled, siis peaks seda „Saaremaa valsi“ karaoket kordama seal baaris, no seda, mis kunagi Helsinkis tegid:) Ma arvan, et lööks laineid küll.) Enamasti sisaldas baar selliseid keskealisi või vanemaid soome härrasmehi, kellest ma suutsin mingi põllumehe otsa sattuda – saime ühiselt aiandusteemadel vestelda. Vist. Pärast leidsin mingid oma vanuseklassi kuuluvad poisid ka, aga nii palju mul kainet mõistust (või lihtsalt mõistust) jagus, et diskoteeki ma ei hakanud nendega minema. Piirdusin lihtsalt seal kohalikus baaris a’la valsiga vms – kohutav. Frank Sinatrat seal dj-l näiteks polnud – jajah, ma käisin korduvalt küsimas ja nõudmas… Vot selline tase siis oli baaril ja minul.

Kodutee oli küll vaid ca 500 meetrit, aga selle läbimiseks mulle tundub, et kulus mul siiski vähemalt tund. Mis tähendab, et ma mõned päevad õhtul seda sama teed vist ei käi. No igastahes leidsin ma endale ühe a’la somaalia päritoluga „friends forever“-tüübi ka. Kui ma ühel hetkel tast olin lahti saanud ja burger kingis oma viimase euro eest väikesed friikartulid kätte saanud, siis seljataha vaadates hakkas nõks kõhe, kui mu uus sõber minuga koos einestama soovis tulla ning vähemalt edaspidisekski kohtamist kokku tahtis leppida.

Ahjaaa – no ja meie soome prouadest naabrid teevad mulle juba kohutavalt nalja. Igal õhtul vist käivad tantsimasJ Üks neist küll peamiselt räägib, et peaks minema, aga minu meelest pärast lõunat ma teda enam väga õues ei kohta … väike vine on tal juba kohe hommikuti sees ja ta suudab seda täiesti ideaalselt hoida üsna stabiilses vomis, selles osas hakkas kergelt kade lausa – igastahes täiega tundub, et tal on lõbus. Avastasime täna tagahoovis neil ilusa pitsilise pesu ka kuivamas, vanainimeste kohta ikka väga ilusa – nii et hästi läheb neil raudselt.

Ja sellel nädalal on siis plaanis, et homme läheme Las Palmasesse. Ja siis varsti on reede ja saabuvad esimesed külalised.  Aga üldiselt on mul see tunne, et olen kohe täitsa õnnelik.

Elu nagu filmis

Üks mu sõber arendas siin mõnda aega tagasi stabiilselt teemat, et ta ei ole suures plaanis oma eluga üldse rahul, et see pole selline, mida ta oleks arvanud. Et kuidas tema elu ei ole ikka üldse Nagu Filmis …

Ja iga jumala kord tundsin ma alati, et jube imelik, aga mina näiteks enda puhul stabiilselt tunnen just enamasti seda emotsiooni: Einohh – Täpselt – Nagu – Filmis.

Ei teagi nüüd, KAS need elud on nii erinevad või on küsimus pigem iseenda suhtumises … või siis hoopistükis on tegemist sellega, et ka filme on erinevaid …

Ükskord siin natuke aega tagasi me võtsime koos no hmm, jääme selle juurde, et võtsime napsu ja panime maailma asju paika … osa saidki täitsa paika, osa jäid meist paikapanemata – teeme seda mõni teine kord, aga tookord püsisimegi kohe pikalt selle elu-nagu-filmis teema juures, oli täitsa mõtlemapanev õhtu.

Aga tegelikult … ma saan aru, et seda „Elu-Nagu-Filmis“ võib võtta nagu hästi mitmeti, eks. Ja ilmselt võetaksegi. Et no mina näiteks enamasti piirdun mingi oma kindla nägemusega, mu ilma-filmieluta sõber omas täitsa enda nägemust – no mõlemad sellised pigem tavainimeste moodi. Me isegi ei pretendeerinud sellisele kõrgemale klassile, nagu Krissu seda mõistab, eks: „No minu elus oli Elu-Nagu-Filmis-Hetk näiteks siis, kui astusin trammi sisse, maas oli vereloik … vaatan vereniret pidi, kuhu see suundub ja üksiku pingi peal istub soliidne härrasmees diplomaadikohvriga, millest tilgub ilmselgelt välja verd …“. Pulp Fiction ei ole ilmselt see film, millega me päriselt end suudaksime samastada … selle jätame vabalt Krissu osaks:)

Aga no üldiselt, et see soov elada nagu filmis … et pigem tundus mulle alati, et issand, no mida häda – KUIDAS ta ei saa aru, et keegi ei saagi KOGU AEG elada nagu filmis. Film on ju enamasti tegelikult mingi imeväike ajahetk kellegi elust … KAS me tõesti viitsiksime vaadata a’la „Sleepless in Seattle“ filmi edasi sealt, kust see pooleli jäi? Et no armuvad – probleemitsevad – saavad kokku – jäävad kokku / lähevad laiali – kõik. Aga sellest hetkest, kus juba on kokku jäädud, no ega ei viitsi küll seda argipäeva väga filmist vaadata, v.a juhul, kui näiteks peaosalist mängiks a’la Julianne Moore või Sharon Stone, siis ma vaataks vabalt ilmselt ka LIHTSALT seda, kuidas nad eluaeg kõigest tuba koristavad:)

Et kas kellegi elu üldse saabki olla kogu aeg Nagu Filmis. KUI, siis äärmisel juhul pigem võib-olla seriaalimõõdu annaks välja, eks.

Samas nüüd kui paar kuud on möödas, siis on aeg ja muud kokkusattumised teinud oma töö ning hetkel ta täitsa tunnebki, et elab nagu filmis:) Mina kui kõrvaltvaataja küll täpselt ei saa aru, mis filmis, aga no ilmselt ongi jällegi, et TEGELIKULT on kõik nagu enda sisetunde ja suhtumise ja mõtlemise küsimus. Et kui ise tunned, et on MIDAGI ERILIST – vot siis ongi see filmis-efekt vist!

Mul näiteks puuduvad ootused verest nõrguvat kohvrit trammis näha, eks – samas minu enda jaoks on ikkagi olenemata a’la Pulp Fictioni puudumisest kogu mu elu nagu suhteliselt filmilik. Võib-olla tuleb see sellest, et ma ise teen selle kuidagi nimelt selliseks. No et ei suudagi midagi väga argist kaua taluda vms. Et kui hakkab aga tunduma, et kõik kisub sinna argielu seriaali suunda ainult, siis ma ei oska sellega hakkama saada ja seriaalile lisaks vajan mingeid üksikuid filmikaadreid hulka. Ja teisalt – enamasti tunduvad need asjad ilmselt vaid mulle endale Nagu Filmis, eks ehk et ma suudan isegi no a’la kui istud mingi seltskonnaga lihtsalt kusagil kohvikus ja vot ka siis suudan ma tabada ära, et ISSAND, nagu filmis:)

Mulle küll õudselt tundub, et see pole nagu 1 film, milles ma elan – seda ei annaks nagu siduda kuidagi kokku, pigem nagu katkendid erinevatest filmidest. Et minu jaoks  isegi piisab täiesti filmiefekti tundmiseks sellest, et kui sa teed midagi täiesti valet – no näiteks selle asemel, et sõita vastu hommikut koju või sinna, kuhu sai lubatud, istud sa täiesti südamerahus taksosse ning ütled, palun Kalamajja vms. Ja siis sa lähed, teadmata, kas sa üldse mäletad aadressi ja kas sind tegelikult ka üldse sisse lastakse, eks. Ja siis kui lastakse – vot see emotsioon, istud alasti teki sees aknal ning teed suitsu ja mõtled: „Kurat, nagu filmis“.

Või samas ka lihtsad asjad: suvised terrassilistumised, mis sageli venivad hommikutesse … ja siis kõik need maailmateemad, mis läbi arutatakse … no vähemalt L-wordi mõõdu annab ikka välja! Vähemalt! Ehk et ma ei alahinda nagu selliseid nn igapäevaseid asju, isegi osasid no näiteks lõunasööke mitte – SEST no päriselt, ka neist võib leida midagi NIII erilist.

Ja kui sa sõidad laulupeolt koju … kõik bussid on täis, täiesti. Ja siis leiad ometi kohe väravast ühe, mis on täiesti tühi … lisaks teile on seal veel vaid keegi õpetaja, kes jääb lootma, et lapsed ise koju saavad ning 1 imeilus portugali naine … ja siis te sõidate täitsa uhkelt selles tühjas bussis läbi linna ning teeääred on täis hääletajaid ning kuidas lõpuks hakatakse neid hääletajaid peale korjama ja see tunne, et kuidas kõik on nii valesti, et sa ei peaks üldse selles bussi olema ja sa ei peaks olema selle inimesega, kellega sa oled ja sa ei peaks minema sinna, kuhu sa lähed, AGA ometi on see kõik kokku nii hea, et sa tunned vastu hommikut, et see ometi ei juhtunud ju päriselt?! Pidi olema raudselt film! Ma ei teagi – et minu jaoks vist pigem teebki emotsioon just elu nagu filmilikuks. No et sündmused ise võivad ju olla noh – et kui neist rääkida, siis ei-midagi-erilist äkki. AGA see tunne, mis sul parajasti tekib …

Või kas või seesama, kuidas me selle sama sõbraga oleme tülitsenud ja siis no leppinud (siga! Ma ütlesin, et hakkad saama) või siis kodubaari leti ääres tunde ja tunde naisi passinud ning kirunud … eks. Et tema oli ju ka seal – situatsioon oli sama, aga üks näeb selles filmi, teine mitte. Et no olgu – ilmselt selle filmi nimi võiks olla „Baarikärbeste elu“ vms, tõesti jah mitte „Out of Africa“, aga kogu aeg ei saagi olla 1 film noh, on olemas ka b-kategooria filme … või isegi c …

Ja kui vahepeal oli mu elus kuidagi see periood, et valdavalt sisaldas see filmidest vaid katkendeid, eks või no võib-olla vahel ka treileireid filmidest, mis jäid tegelikult valmimata. Enamik oli selline seriaalimõõtu värk rohkem, aga üldplaanis oli mul täpselt seda just vaja. Siis nüüd, umbes viimased paar nädalat, kui ma vaikselt lootsin, et mõnda aega saan elada segus „Söö, palveta, armasta“ ja „Toscana päikese all“  SIIS VOT … sain mis tahtsin … juhtus täpselt see, mis annab selle tunde Elu Nagu Filmis: pärast pea kahte aastat suhteliselt õnnestunud pingutusi kõike väga iisilt võtta, et oleks hea lihtne külma närviga Eestist lahkuda, saabub umbestäpselt 2 päeva enne ärasõitu see teadmine – et universum on siiski minust võimsam. Võiks öelda, et vahelduseks on lausa see tunne, et oleks nagu ulmefilmi sattunud. No mitte sellisesse ulmefilmi, nagu Terminaator, eks, aga mingi teine ulme.

 

Ahh ja filmimuusika suudan ma näiteks oma peas ise alati stiilseks muuta! Et isegi, kui elu on parasjagu see „Baarikärbse“ film, siis peas panen aga taustaks Frank Sinatra, Raadio Maria või HU? ning selle lihtsa nõksuga olengi ka lihtsakoelised filmid enda jaoks piisavalt snoobiks teinud

 

 

 

 

 

 

 

 

Nädal täis

Täna me käisime poes! No selles, mis asub otse mitte kuurortis, aga pigem nagu kohalike elanike TOHUTU supermaket, ca 15 km eemal. Ja kuigi, ma olen välismaal käinud küll, aga ikka IGA KORD toiduosakondades ma tunnen seda tunnet, et krt, nagu välismaal.

Ja natuke hakkas juba see kodune tunne peale – no et 5 toidukotti, 4 toitu ja 1 veini. Et siis see toidukottide osa on kodune – veinide osa on Hispaania. Ja kõik see kalalett … oehhhh. Kuna meil aga täna otseselt mingit suuremat toidutegemist plaanis ei olnud, siis värskeid kalatooteteid sel korral ei ostnud. Küll aga võttis Krissu õnneks igasuguseid külmutatud värke – no et teeks ise mereannipastat või nii:)

Poes hakkas vahepeal jube külm, korraks ei saanud enam arugi, et soojas kohas asuks – ja autos ka konditsioneer oli põhjas, nii et pmtliselt oli mu ainus soov lõpuks see, et palun sooja!!!

Ehh – ja üldiselt inimesed ikka ei muutu, naljad ka ei muutu. Kõik on täpselt sama, ei ole endiselt naljakas. Ja samamoodi on meil nüüd kodus lisaks ostetud roosadele veinidele ja proseccodele (mul on missioon – ei ühtki üle 1- või 2-eurost veini ja ainult pudelis!) üks see soomlaste kohvritäis gin long drinki ning 1 kohver koffi õlut … Nii et kõlab vist kordamisena – aga võib külla tulla küll. Ilmselt peame naabritega peo korraldama. No ja nii kui ginid otsa saavad (ahaaa, tähtaeg olevat ületatud), siis pidime kohe uue kohvri saama. Oeh – ja no mitmeid erinevaid kitse- ja lambajuuste on ka külmikus. Ahh, ostsime isegi kummimadratsi, et hea basseinis vedeleda:)

Ja põhimõtteliselt elan ma nüüd lootuses, et hiljemalt paari päeva pärast olen ma oma Eestist kaasavõetud tiisikusest lahti, nii et hommikul panen spordiriided selga ning lähen jooksma (vähemalt poodi saia järgi, no üle tee asub see). Ja pärast siis ujun mitu ringi.

Ainuke, mis siin sajaga sakib, on internet – aga võib-olla ongi hea, vähemalt seni, kuni tööd ei pea tegema.

Ja KUIGI ma tohutult armastan nagu kuuma-kuuma ja päikest, siis ERITI mõnusad on need õhtupoolikud terrassil. Päike enam otse peale ei paista, soe on ikka …

Ahh – panen lihtsalt selle loo:

Ühistest asjadest

„No mismõttes teie?!  Teil ei ole ju MITTE MIDAGI ühist?!“ Tuleb ilmselt tuttav kommentaar ette. Võib arvata, et enamik on seda mingil moel kogenud. Eelkõige kommentaari, võib-olla ka seda, et tõesti polegi midagi ühist :))

Aga vot see situatsioon, et kus sa oled nagu leidnud kellegi, kelle puhul tundub, et VOT krt, no nagu isegi armunud äkki lausa natuke, eks.  Või no vähemalt meeldib väga juba ja paljud asjad tunduvad igatepidi ägedad ja õiged jne, eks – ja SIIS tulevad näiteks su sõbrad või no tuttavad või ema või no ükskõik kes, kes
kindlasti nii sind kui ka seda teist ikka „väga hästi tunnevad“ ja saavad hakkama
kommentaaridega, a’la „te ei sobi ju üldse, teil ei ole midagi ühist …“.

No tõesti, mida ühist te tahate, ah?!

Et mis on siis see, mida need nn sõbrad-tuttavad selle nn ühise all nagu silmas peavad. Mida rohkem ma mõtlen, seda tobedam see kohati tundub. Et kas peaks olema nii, et omavahel sobivad kokku sellised ühtemoodi tüübid, no a’la 2 rahulikku või siis 2 hullumeelset või no mida?! Et mõlemal peaks IQ olema kindlasti 128, pluss/miinus 5? Et ühine on see, et mõlemale peab kindlasti
meeldima teater? Ja kui üks armastab muusikale, teise jätavad need täiesti
külmaks – et siis nagu ei peaks omavahel sobima või?!

Ma tean ühte paari, eks, kelles kõik tundub algusest peale täpselt selline, et neil on vist kõik sarnane. Mõlemad on sellised vaiksed ja märkamatud, hmmm, minu jaoks pigem täitsa igavad tüübid. Isegi välimuses on neil nii krdi palju ühist, eks. Algusest peale olid jube sarnased, eks ja mida kauem nad koos on, seda enam ühtemoodi nad lähevad. Kui alguses oli vähemalt 1 neist vahel natukenegi ei saaks öelda, et terav – kaugel sellest – aga no natukene nagu midagigi oli – siis praeguseks pole seal enam midagi. Et eraldi võttes nad nagu vist niiii igavad polnudki, eks. AGA nii kui kokku said, siis läksid kõik need omadused astmesse kuupuur ja tulemus on, nagu ta on. Vahel ikka vaatame osade inimestega, et no ei ole ühtegi niiii märkamatut paari ja vot, et TÄPSELT sarnased tüübid on üksteist leidnud, neis on ikka jube palju ühist… Igasugune elu oleks nagu suhtest puudu. Ilmselt nad isegi ei tülitse kunagi, no ok – isegi ei kõrgenda häält, eks – sest nad on ühiselt nn vaiksed ja rahulikud tüübid. Ei oskagi nüüd öelda, on see siis tõesti hea, et neil nii palju ühist on?!  Või no hea või mitte, ega ta minu jaoks ei peagi hea olema –KÜLL AGA, ma ei usu, et see peaks olema nüüd see ideaal. Ideaalne, kuna neil on ju niii palju ühist, ilmselt isegi kõik maitsed ja mis seal salata, kohati tundub, et ka kõik mõtted on ühised – kahe peale noh.

Ja siis, kui nüüd mõelda veel mingite paaride peale, kes on mingi aeg koos olnud – et ega ei tulegi nagu kohe pähe, et mis neil TEGELIKULT ühist on. Ja kas mina kui kõrvaltvaataja üldse peaksingi sellest aru saama?!

Pigem mulle näiteks õudselt meeldib mõelda, et kas üldse peaks olema inimestes, kes no üksteisele meeldivad jne, et kas neis peab kohe olema mingeid selliseid ühiseid jooni v teemasid, mis võõrale pilgule kohe näha on … No ma ei tea:) Ja üldse, mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et väga palju just ei tohikski olla sarnast – et mida rohkem erinevusi, seda rikkam see suhe võimisiganes on või saab olema. Küll aga jah – mingid elu põhiväärused vms võiks olla laias laastus võib-olla lähedased. Õige ja vale mõisted peamistes asjades või midagi sellist.

No näiteks, et kui ma ise olen kohati selline hmmm, tõmbleja tüüp, eks – ja suhtkoht võib-olla rahutu, siis tegelikult ma vist ei eelistaks oma kõrvale samasugust. Võib ju olla, et lühiajaliselt on isegi täitsa fun, eks, aga no pikemas perspektiivis kui 2 nädalat, ma ei suudaks seda välja kannatada:) Jube väsitav oleks. 2 hullu on ikka 2 hullu ja ilmselge liig:)

Samas oma „suhete“ põhjal ma võin järeldada küll, et on mõned asjad, mis vist jah, peaksid ideaalis olema ühised. SAMAS aga – ma õudselt arvan, et mitte keegi teine ei oska selliste minu asjade kohta midagi otsustada ega arvata.

No et kui mulle ikkagi meeldib kohutavalt vahel lihtsalt no nautida päevi ja sööke ja jooke ja jutuajamisi jne – no nagu hmmm …. et selline nautija tüüp, eks,  siis ma vist ei eelistaks suhet kellegagi, kellele sellistest asjadest osasaamine mitte midagi ei paku. No näiteks, kunagi mul oli 1 hmmm …. tuttav:) (jääme selle juurde) – ja ma mäletan, et vahel oleks õudselt tahtnud , et teeme midagi head süüa või läheme kusagile välja sööma ja mõnulema … ja kui stabiilselt ja muutumatult järgnes iga kord vastus a’la “vabalt võime ka lihtsalt makarone keeta, mul pole kõht tühi, vahet ei ole mida süüa ju …” siis ühel hetkel saab ikka kõrini küll.      Ja kuigi kiputakse arvama, et hea toit ja vein meeldivad ju kõigile – no vbla, et meeldivad küll jah (enamikule), AGA et lihtsalt meeldimisest jääb vahel väheks … et kui nagu kirg nende asjade vastu puudub, siis seda on nagu minu jaoks vähe, tühi kõht ei ole see peamine:) Ehh, no see nautimisoskus.
Kui seda ei ole, siis ei ole. See on erinevus, mis mind segaks.

Või näiteks, kui mulle vahel õudselt meeldib lihtsalt nagu rääkida, analüüsida mingeid kas või täiesti mõttetusi, eks – ja teiselt poolt tuleb alati vastuseks: “Ahh, mis vahet või ehh, mind see ei huvita, mis sellest ikka pikalt rääkida jne.” Ja kurat, kas või oskus ajada lolli juttu, eks. KUI selline verbaalne osa ei klapi üldse, siis ei klapi tõesti ka muu – jah, see võiks küll olla natukenegi ühine.

Ahh ja no see on nagu seksiski, et on tüüpe, et kes lihtsalt no seksivad, eks – no et saab tehtud ja on hea olla – aju suhtkoht väljalülitatud. Kui seda aju üldse on. Ja on need, kes seksivadki ajuga, eks. Mitte et vahel ei võiks aju unustada – absoluutselt väga hea, kui saab:) Küll aga, kui seda aju mitte kunagi ei ole – siis vot sellise nn ühisosa puudumine oleks pikas perspektiivis täitsa tappev. Aga ma ei usu, et ka SEE nn ühisus hakkaks kommentaare jagavatele sõpradele või oooh, vanematele, kuidagi kohe silma ….

Et pigem nagu ikkagi ühised võiksid olla sellised tegelikult väikesed pisiasjad – mitte midagi sellist, mis kohe avalikult kõigile silma torkab: a’la näed, nad sobivad nii hästi, mõlemad on poliitikast huvitatud ja ühiskondlikult aktiivsed… Et minu jaoks pigem sellistest ühisosadest justnimelt ei piisa – need on nagu välised, teiste jaoks nähtavad, eks.

Minu jaoks vist ongi, et ei pea olema ei tea mis suured ja
silmapaistvad asjad ühised – pigem olen ma ikka Erinevus Rikastab printsiibi
pooldaja – enamasti peitub kõik just nagu pisiasjades, selles, mis võõrale
pilgule jäävad siiski enamasti märkamata, vahel ei saa isegi kohe aru ehk. Ühine
arusaam argipäevast ja pisikestest asjadest – see vist on oluline.  Ja mingis mõttes mulle tundub, et need asjad, mis ma arvan, et võiksid ühised olla …. on no umbes natuke sellised, et nad siiski eeldavad paraku natuke üle keskmise ajuehitust – et see on nagu lihtsalt juba puhas elementaarsus noh.

Ja üleüldse, kurat – no kui sa näiteks tunned kedagi vaid ca kuu aega, siis PIGEM jumal tänatud, et EI OLE midagi väga kapitaalselt ühist:) No milleks nagu siis üldse kellegi teisega suhtes olla, vabalt äkki piisaks ka iseendast, milleks võtta keegi peaaegu täpselt sarnane…

Kuigi teisalt … kaugel nad selle kloonimisega ongi juba … saaks kõik endale lõpuks sellised suhted, kus on kohe väga palju ühist.

Ood sigarettidele

Oleme jälle kohal. Tänaseks õhtuks siis juba 2 tervet päeva
oldud. Ja mõte põhimõtteliselt ei tööta üldse. Või kui täpne olla, siis töötab,
aga kohutavalt hüppeliselt. Peamiselt kolme teema vahel. 1 mõte on see, mis on
siinse eluga seotud, teine mõte hõlmab täielikult asjaolu, et olen nüüd oma 15
aastat kestnud suitsetajakarjääri lõpetanud – kolmas päev ilma ühegi suitsuta.
Ja kolmas mõte on ka – ühel päeval jõuan ehk ka selleni – naised.

Aga üldiselt pean vist alustama sellest sigarettide teemast,
sest mingi vabandus peab sissejuhatuseks olema sellele, et lauseehitus ja kogu
see kirjutamisvärk ei taha üldse tulla ega joosta. Absoluutselt on lugu nii, et
ilmselt pool mu geniaalsest ajust on siiani olnud suitsetamise teene ja ma
peaaegu usun, et nikotiin paneb aju paremini tööle. Või siis no paneb tööle –
hetkeseis on selline, et tundub, et ilma ei tööta mul kohe üldse:)

Ehk siis plaan suitsetamine maha jätta oli mul juba siis,
kui ma natuke üle aasta tagasi uude kohta tööle läksin …. no et tööd
kindlasti palju ja katsun maha jätta. Kahjuks selgus, et mu laud asus otse
suitsetama minejate tee peal, nii et sinna see plaan ka jäi. Aga no kuna meil
lapse väga konkreetne ja tungiv palve on juba pikemat aega olnud see, et tema
ema ei suitsetaks, siis mingis meeltesegaduse hoos saigi talle lubatud, et
vott, kui Kaaridel kohal oleme, siis ei tee ma enam ühtegi suitsu. No ja kohal
me nüüd siis oleme. Ja olgu – tegelikult ma sain ikka ise ka aru, et vanus ja
staazh on juba selline, et enam ei tohiks.

Siin viimase paari kuu jooksul olen vahelduvalt neid suitsetamisvastaseid
plaastreid ka kasutanud, aga päris lõplikku efekti need ei toonud, nii et
lõpuks panin kõik kaardid sellele, et kui sai lubatud, et Kanaaridel enam ei
tee, siis kuni selleni lõpuks panin ikka täiega, et kuna varsti enam ei saa
üldse. Plaastreid võtsin ka mingil põhjusel kaasa vaid ca 3 tükki. Ehk siis mu
viimane suits oli reede päeval Tallinna Lennujaamas. Oeh. Ja enne seda mitu
päeva täitsa hullumeelsed päevad ja ööd sai ikka korralikult end ära
suitsutatud – igas krdi mõttes. Lennukis oli täitsa okei veel – avastasime seal
müügil ka mingid plastmassist suurte sigarettide moodi nn suitsud, no a’la nagu
elektrooniliste sigarettide moodi, aga ilma igasuguse nikotiini ja tõrvata jne.
Pmtliselt mingi veeaur tuli välja. Ostsin kohe 2 tükki, täitsa ajas mingis
mõttes asja ära – tänaseks on mõlemad muidugi otsas. Esimene terve päev ilma
suitsetamata oli talutav, eriti kuna mul on mingi tohutu köha ka, aga täna
lõunast läks asi hulluks. Hommikul plaastrit ka ei pannud, et ahh, äkki pole
vaja. Poole päeva pealt hakkas silme ees virvendama ja kohe nagu ei pannud
pilti kokku, et milles asi (no aju pole noh). Kui lõpuks aru sain, siis
sundisin teisi mööda linna apteeke jooksma ning mulle nicorette’i nätse otsima –
normaalne – kõik apteegid olid kinni. Ja et oleks ikka selge, KUI kohutavaks
see tunne läks – siis, mhmhh, käisin ise ka 3 tiiru linnale peale, et mismõttes
ikka pole ükski apteek lahti. Ei tehtudki lahti. Nii et õhtul panin oma viimase
plaastri nüüd peale ning hommikul on esimesel ärkajal kohustus apteeki
suunduda.

Ja tõe huvides pean tunnistama, et eile õhtupoolikul noh,
hmmm …. tegin oma esimesed drinksid ka ära (ilmselt ka nüüd pikema aja peale
rohkem ei tule neid). Aga no see vana reegel, et need pudelite suurused on väga
kehvalt tehtud, et 1 pudel on vähe, 2 on jällegi palju. 2 roosat proseccot on
eriti palju. Ja nii kusagil 1,5 pealt tuli see, et no aga 1 suits siiski äkki
… Siinkohal suured tänud Krissule, kes suutis mind kuidagi (ma ei hakka
täpsustama, kuidas see kõik oli) veenda, et see oleks 1 suur viga – nii et
suutsin ka sellest olukorrast suitsu mõttes puhtalt välja tulla.

Ahjaa – seda tahaks ka mainida, et suitsetada võib siin ju
igal pool ja suitsud on odavad ja täna poes käisin kurva näoga ja vaatasin
kõiki neid ilusaid värvilisi sigarette …. oeh. Ja sellised ilusad lõhnaõli
pudelite moodi karbid peenikeste vogue menthol sigarettidega. Mitte et ma neid
kunagi oleks armastanud, aga no niiii ilusad tunduvad seal lettidel.

Ehk siis, kui mul see tohutu köha ära läheb, siis hakkan
ennast vaikselt spordiga kurssi viima vist. Endiselt loodan asendada
suitsusõltuvust spordisõltuvusega. Ujumine on täiesti kindlasti plaanis, no ja
eeee, kui mu põlv vähegi võimaldab, siis jooksmine. Tenniseväljakuid vaatan kah:) Täitsa lolliks läinud.

Rohkem ma ei suuda praegu keskenduda, nii et neist teistest
teemadest edaspidi, aga kokkuvõttes on meil siin ikka stabiilne – no päike ja
suvi ja elamine superluks ja universumit tuleks vist ka kiita – andis ilusti
märku, et ta on olemas. Otseselt kergemaks sellest just ei läinud, aga ju ongi
pikka aega liiga kerge olnud.

Ja remargikorras – ühel päeval tuleb Ood snoobide teemal. Krt, Carol – sinu süü, et nii kui snoobidest juttu tuleb, mul hakkab peas see lugu kummitama: