Elu nagu filmis

Üks mu sõber arendas siin mõnda aega tagasi stabiilselt teemat, et ta ei ole suures plaanis oma eluga üldse rahul, et see pole selline, mida ta oleks arvanud. Et kuidas tema elu ei ole ikka üldse Nagu Filmis …

Ja iga jumala kord tundsin ma alati, et jube imelik, aga mina näiteks enda puhul stabiilselt tunnen just enamasti seda emotsiooni: Einohh – Täpselt – Nagu – Filmis.

Ei teagi nüüd, KAS need elud on nii erinevad või on küsimus pigem iseenda suhtumises … või siis hoopistükis on tegemist sellega, et ka filme on erinevaid …

Ükskord siin natuke aega tagasi me võtsime koos no hmm, jääme selle juurde, et võtsime napsu ja panime maailma asju paika … osa saidki täitsa paika, osa jäid meist paikapanemata – teeme seda mõni teine kord, aga tookord püsisimegi kohe pikalt selle elu-nagu-filmis teema juures, oli täitsa mõtlemapanev õhtu.

Aga tegelikult … ma saan aru, et seda „Elu-Nagu-Filmis“ võib võtta nagu hästi mitmeti, eks. Ja ilmselt võetaksegi. Et no mina näiteks enamasti piirdun mingi oma kindla nägemusega, mu ilma-filmieluta sõber omas täitsa enda nägemust – no mõlemad sellised pigem tavainimeste moodi. Me isegi ei pretendeerinud sellisele kõrgemale klassile, nagu Krissu seda mõistab, eks: „No minu elus oli Elu-Nagu-Filmis-Hetk näiteks siis, kui astusin trammi sisse, maas oli vereloik … vaatan vereniret pidi, kuhu see suundub ja üksiku pingi peal istub soliidne härrasmees diplomaadikohvriga, millest tilgub ilmselgelt välja verd …“. Pulp Fiction ei ole ilmselt see film, millega me päriselt end suudaksime samastada … selle jätame vabalt Krissu osaks:)

Aga no üldiselt, et see soov elada nagu filmis … et pigem tundus mulle alati, et issand, no mida häda – KUIDAS ta ei saa aru, et keegi ei saagi KOGU AEG elada nagu filmis. Film on ju enamasti tegelikult mingi imeväike ajahetk kellegi elust … KAS me tõesti viitsiksime vaadata a’la „Sleepless in Seattle“ filmi edasi sealt, kust see pooleli jäi? Et no armuvad – probleemitsevad – saavad kokku – jäävad kokku / lähevad laiali – kõik. Aga sellest hetkest, kus juba on kokku jäädud, no ega ei viitsi küll seda argipäeva väga filmist vaadata, v.a juhul, kui näiteks peaosalist mängiks a’la Julianne Moore või Sharon Stone, siis ma vaataks vabalt ilmselt ka LIHTSALT seda, kuidas nad eluaeg kõigest tuba koristavad:)

Et kas kellegi elu üldse saabki olla kogu aeg Nagu Filmis. KUI, siis äärmisel juhul pigem võib-olla seriaalimõõdu annaks välja, eks.

Samas nüüd kui paar kuud on möödas, siis on aeg ja muud kokkusattumised teinud oma töö ning hetkel ta täitsa tunnebki, et elab nagu filmis:) Mina kui kõrvaltvaataja küll täpselt ei saa aru, mis filmis, aga no ilmselt ongi jällegi, et TEGELIKULT on kõik nagu enda sisetunde ja suhtumise ja mõtlemise küsimus. Et kui ise tunned, et on MIDAGI ERILIST – vot siis ongi see filmis-efekt vist!

Mul näiteks puuduvad ootused verest nõrguvat kohvrit trammis näha, eks – samas minu enda jaoks on ikkagi olenemata a’la Pulp Fictioni puudumisest kogu mu elu nagu suhteliselt filmilik. Võib-olla tuleb see sellest, et ma ise teen selle kuidagi nimelt selliseks. No et ei suudagi midagi väga argist kaua taluda vms. Et kui hakkab aga tunduma, et kõik kisub sinna argielu seriaali suunda ainult, siis ma ei oska sellega hakkama saada ja seriaalile lisaks vajan mingeid üksikuid filmikaadreid hulka. Ja teisalt – enamasti tunduvad need asjad ilmselt vaid mulle endale Nagu Filmis, eks ehk et ma suudan isegi no a’la kui istud mingi seltskonnaga lihtsalt kusagil kohvikus ja vot ka siis suudan ma tabada ära, et ISSAND, nagu filmis:)

Mulle küll õudselt tundub, et see pole nagu 1 film, milles ma elan – seda ei annaks nagu siduda kuidagi kokku, pigem nagu katkendid erinevatest filmidest. Et minu jaoks  isegi piisab täiesti filmiefekti tundmiseks sellest, et kui sa teed midagi täiesti valet – no näiteks selle asemel, et sõita vastu hommikut koju või sinna, kuhu sai lubatud, istud sa täiesti südamerahus taksosse ning ütled, palun Kalamajja vms. Ja siis sa lähed, teadmata, kas sa üldse mäletad aadressi ja kas sind tegelikult ka üldse sisse lastakse, eks. Ja siis kui lastakse – vot see emotsioon, istud alasti teki sees aknal ning teed suitsu ja mõtled: „Kurat, nagu filmis“.

Või samas ka lihtsad asjad: suvised terrassilistumised, mis sageli venivad hommikutesse … ja siis kõik need maailmateemad, mis läbi arutatakse … no vähemalt L-wordi mõõdu annab ikka välja! Vähemalt! Ehk et ma ei alahinda nagu selliseid nn igapäevaseid asju, isegi osasid no näiteks lõunasööke mitte – SEST no päriselt, ka neist võib leida midagi NIII erilist.

Ja kui sa sõidad laulupeolt koju … kõik bussid on täis, täiesti. Ja siis leiad ometi kohe väravast ühe, mis on täiesti tühi … lisaks teile on seal veel vaid keegi õpetaja, kes jääb lootma, et lapsed ise koju saavad ning 1 imeilus portugali naine … ja siis te sõidate täitsa uhkelt selles tühjas bussis läbi linna ning teeääred on täis hääletajaid ning kuidas lõpuks hakatakse neid hääletajaid peale korjama ja see tunne, et kuidas kõik on nii valesti, et sa ei peaks üldse selles bussi olema ja sa ei peaks olema selle inimesega, kellega sa oled ja sa ei peaks minema sinna, kuhu sa lähed, AGA ometi on see kõik kokku nii hea, et sa tunned vastu hommikut, et see ometi ei juhtunud ju päriselt?! Pidi olema raudselt film! Ma ei teagi – et minu jaoks vist pigem teebki emotsioon just elu nagu filmilikuks. No et sündmused ise võivad ju olla noh – et kui neist rääkida, siis ei-midagi-erilist äkki. AGA see tunne, mis sul parajasti tekib …

Või kas või seesama, kuidas me selle sama sõbraga oleme tülitsenud ja siis no leppinud (siga! Ma ütlesin, et hakkad saama) või siis kodubaari leti ääres tunde ja tunde naisi passinud ning kirunud … eks. Et tema oli ju ka seal – situatsioon oli sama, aga üks näeb selles filmi, teine mitte. Et no olgu – ilmselt selle filmi nimi võiks olla „Baarikärbeste elu“ vms, tõesti jah mitte „Out of Africa“, aga kogu aeg ei saagi olla 1 film noh, on olemas ka b-kategooria filme … või isegi c …

Ja kui vahepeal oli mu elus kuidagi see periood, et valdavalt sisaldas see filmidest vaid katkendeid, eks või no võib-olla vahel ka treileireid filmidest, mis jäid tegelikult valmimata. Enamik oli selline seriaalimõõtu värk rohkem, aga üldplaanis oli mul täpselt seda just vaja. Siis nüüd, umbes viimased paar nädalat, kui ma vaikselt lootsin, et mõnda aega saan elada segus „Söö, palveta, armasta“ ja „Toscana päikese all“  SIIS VOT … sain mis tahtsin … juhtus täpselt see, mis annab selle tunde Elu Nagu Filmis: pärast pea kahte aastat suhteliselt õnnestunud pingutusi kõike väga iisilt võtta, et oleks hea lihtne külma närviga Eestist lahkuda, saabub umbestäpselt 2 päeva enne ärasõitu see teadmine – et universum on siiski minust võimsam. Võiks öelda, et vahelduseks on lausa see tunne, et oleks nagu ulmefilmi sattunud. No mitte sellisesse ulmefilmi, nagu Terminaator, eks, aga mingi teine ulme.

 

Ahh ja filmimuusika suudan ma näiteks oma peas ise alati stiilseks muuta! Et isegi, kui elu on parasjagu see „Baarikärbse“ film, siis peas panen aga taustaks Frank Sinatra, Raadio Maria või HU? ning selle lihtsa nõksuga olengi ka lihtsakoelised filmid enda jaoks piisavalt snoobiks teinud

 

 

 

 

 

 

 

 

2 responses to “Elu nagu filmis

  1. Minu arust on nende inimeste elu igav kelledel pole olnud kannatusi ja kes ei julge riskida.Üritavad mahtuda normaalsete inimeste kasti.
    Aga fakt on see,et igavalt ma oma elu küll mõõda saata ei kavatse….Optimist näeb ka kalmistul plusse….

  2. To begin with they are equally in the same group of card games, better known as community card games.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s