Huuled on punased …

Eile käisime sel korral esimest korda Las Palmases – ikka endiselt on see tunne, et see võiks olla see Minu Linn. Konkreetselt väga ei teinud mitte midagi – ei mingeid vaatamisväärsusi, peale shopingutänava, mille tulemuseks polnud ka ühtki Desiquali asja, piirdusin ikka oma suures konservatiivsuses tavapäraste mustade ja valgete maikadega ning pidzhaamapükstega. Lapsele tegin ka totaalse muutumise, teksad ja tennised. Lubas kanda ka! Loodan parimat, aitab küll ainult kleitidest. Samas – täna kui ta oma skinny teksad ja valge maika ning punased tennised jalga pani, tundus, et äkki ikka võiks veel kanda kleite sarjast Hello Kitty jne. Kui need talle veel selga läheksid. Ja kuna meil laps on selline võrdsete õiguste poolt võitleja jne … siis ta arvas, et Krissu peaks ka ikka Oma Asjad saama – sai kah – Marks & Spencerist pastakstme. (teisejärguline on see, et ma selle hiljem maha kildudeks kukutasin).

No ühesõnaga – istusime kohvikutes ja käisime ostutänaval, otseseid eesmärke ei olnudki – oligi plaan, et oleks niisama mõnus! Oli ka. Tavapärases China buffees käisime ka – sealt saab kõike – kõige lähem toiduelamus eesti toidule, ahjuliha ja värki:) Nekst taim annan neile teada, et on olemas ka verivorstid, siis ülejärgmisel korral saame ilmselt neid ka:)

Ja ikkagi – tegelikult on mul saamata 1 sünnipäevakingitus … Krissu siin suvel lubas, et ta kingib mulle surfikoolituse. No on selline unistus noh! Kohe täiega. Ja siis ma seal Las Palmase rannas jälle vaatasin, et apppi, ma ei tea, KAS ma suudan … võib-olla tõesti, et on no kindlasti väiksemaid laineid ka, eks (kohe päris kindlasti on ka suuremaid), aga siiski, et kui sa nagu päriselt vaatad, KUIDAS nad seal lainete peal sõidavad ja torus on jne – siis mul ikka endiselt tekib see tunne, et see vist ei saa kunagi olema päriselt minu jaoks. Liiga arg olen kurat. No ja põlv on ka vigane (jääme selle juurde, et see on peapõhjus). Aga ikkagi niii KOHUTAVALT tahaks. Ja tegelikult on krissul õigus, et tuleks see koolitus ära teha – lootuses, et nad ei vii kohe suurtele lainetele … ja siis vaadata edasi. Et KUI juba teha, et ilmselt ma pole enam oma vanuses see tüüp, kes lihtsalt läheb hoogsal sammul ookeani ja lõpetab esimesel katsel torus sõites…. et pigem siis ikka alustada koolitusest … siis on väikegi võimalus, et see asi saaks lõppeda mingigi stiiliga, eks.

Ja kui see mu surfiteema lühidalt kokku võtta, siis hmmm … ütleme siis nii, et minnes mööda ookeaniranda ja vaadates neid surfajaid, pidas Krissu tegelikult üsna umbestäpse loengu mu unelmast … no nii, kuidas mina seda päriselt ette kujutan: päevitunud keha … kalipso on vahelduvalt … eks … sõltuvalt, kas ma olen juba vees või vette minemas … no vahelduv … vaheldub kalipso ja bikiinide vahel … ja siis juuksed … need on natuke pikemad, kui mul praegu päriselt, aegluubis lehvivad tuuled. Eriti pikad on siis, kui hakkan vette minema … vees võivad olla ka lühemad. Huuled on punased – kogu aeg, eks – nagu äsja värvitud! Ja siis nii möödaminnes ma võtan selle surfilaua … ja ok, enamik sellest toimubki aegluubis … hüppan sinna lauale … juuksed tuules lehvimas … huuled endiselt punased … nii punased, et paistavad ka kaldale, eks … ja siis olen ma ilusti kindlalt käed laiali torus selle surfilaua peal … no ja pärast tulen välja … ja kalipsost saavad päevitusriided … märjad veepiisad langevad päevitunud kehalt ja juustelt … aga ometi on juuksed soengus … hooletus elegantsis … eks! Ja huuled on punased! Tehtud! Ja ma olen selle ranna kõige ilusam surfaja! Võimetelt enamvähem keskpärane …. võrreldes meestega … naistest olen ma igastahes parim! Ja kui ma korraks mõtlen, et siis mulle tundub, et ma tahaksin olla nagu baywatchi Pamela Anderson, eks … aga kui natuke süvenen, siis pigem SIISKI see tumedapäine, kelle nime keegi enam ei mäleta, aga siiski … … No see oli Krissu refereering mu mõtetest … üle poole läks täppi.

Ja selle teema lõpetuseks …. ma ikkagi käin seal koolitusel ilmselt ära 🙂

Ja nüüd kohevarsti tuleb meile mitu külalist:) Ülehomme.