Ja ma olen nüüd jõudnud sinnani, et katsetan oma sportliku vormi tõstmist … no et oleks mingi kasu ka sellest suitsetamise mahajätmisest ja et saaks äkki lihased ka või nii. Väga hullusti ei julge praegu esialgu ka, kuna mul siin veel isiklikku ortopeedi pole, kui põlv peaks jälle väga paiste minema, siis pigem proovin vaikselt.
Ja treppidest ma ei jookse!
Aga no väga laias laastus on lugu nii, et seda võhma on ikka täitsa kohe palju rohkem kui suitsetamise ajal. Et kohati on täitsa hämmastav tunne noh – et kui põlv kannataks, siis nagu jaksakski kohe pikemalt joosta, pole veremaitset suus ega midagi!
Käisime lausa lapsega koos jooksmas ka! Ja tuleb tunnistada, et ma alahindasin teda kõvasti. No ta on pigem see tüüp, et kes teeks kiirelt, et ruttu võiduka lõpuni – andmata aru, et see maa on kiiresti jooksuks ikka liiga pikk. Küll aga tänaseks päevaks ta suudabki täitsa ka rahulikus tempos kaasa joosta ja isegi kordagi ei vingunud, et väsinud või midagi … Hommikul enne esimest jooksma minekut tuli jutt sarjast: „Ma olen täitsa paanikas, ma saan emaga koos sporti teha ja jooksma minna!“ No pärast selgus, et sõna „paanika“ polnud päris täpselt see, mis ta mõtles … et pidas silmas siiski, et ta on elevil 🙂 Igastahes suutis mulle ka korraliku soorituspaine tekitada, et ma ikka pidingi kogu aeg jooksma, eks – vahepealset kõndimist igaks juhuks ei lubanud endale … et säiliks mingigi eeskuju või nii.
Ja hommikud ookeaniääres, kui päike on suhtkoht tõusmas alles, on absoluutne superluks!
Natuke rohkem kui kuu aega tagasi tuli siia saarele viimane otselend Eestist. Ja algasid need kolm nädalat, millest ma pole osanud ega jõudnud ega vahepeal nagu tahtnudki kirjutada, eks … aga no siiski.
Aga et kõik ausalt ära rääkida … ja kuidas selle kirjandusliku vabadusega oligi, eks … no et nõu tsensuuri …
Üldiselt läks see päris viimane ots Eestis kuidagi väga imelikuks, täitsa mitmes osas. Kõik see aeg, mis me ca 2 aasta tagusest ajast Eestis tagasi olime ja teadsime, et no mingi hetk tuleme siia saarele tagasi, et siis ma mõtlesin, et vot – nüüd ma ei vaja küll mitte kedagi, keda igatsema hakata või nii, eks. No et oleks hea kerge olla täitsa ise. Ja jube hästi sain hakkama enda meelest ka – et ilusti täpselt püsisin graafikus kõik need krdi ligi poolteist aastat, et sa tead, et ohh, novembris on lend ja ongi nii, et lihtsalt lähed ja tuled tagasi põhimõtteliselt millal sina ise tahad – no et jess, et mitte kedagi, kelle pärast tahaks tagasi, ei ole…
Ja siis vahetult enne lõppu hakkasid ilmnema mingid ohumärgid … ilmselt sai mingi limiit emotsioonivabadusest täis või midagi taolist. Igastahes hakkas nagu silma neid Ilusaid. Rohkem kui pooleteise aasta peale kokku. No Liisil näiteks oli kuidagi „järsku“ tekkinud erakordselt ilusaid tuttavaid ja nii. KUIGI jah … võimalik, et need polnudki tal üldse äsja tekkinud, aga mina nägin neid igastahes just siis … või siis mulle näidati neid alles siis … Kui nüüd järgi mõelda, äkki Liisi julges neid nüüd mulle ka näidata, kuna ta ise oli oma eluõnne juba leidnud et polnud vaja ainult endale hoida enam 🙂 No aga igastahes oli kohe see tunne, et VOT niisama küll ei tahaks seda asja jätta … no et mingi tegutsemistahe oli saavutatud või nii …
Ja SIIS ükskord septembri lõpus, nõks vähem kui 2 kuud enne äralendu me käisime Liisiga iksis … oli vist selline Erakordse Vedamise Õhtu … no igastahes Liisit pärast seda enam peole meelitada väga ei saanud ega midagi, hakkas kodusest elust rohkem lugu pidama teine ja naistest ka nagu temaga rääkida enam ei õnnestunud, tal oli ainult ühe naise jutt 🙂 Ja mina näiteks nägin seal peol siis no, et siis nagu kohtud mingi inimesega. Ja ta meeldib sulle seal peol niiii väga! Tead ju teda küll varasemast, aga pole kunagi juhtunud, et oleks olnud situatsioonigi või midagi sellist, kus sellele mingit tähelepanu oleks pööranud, eks. Ja siis käib järsku see klõps. Ja terve pidu on nagu tunne, et vot kurat! (väidetavalt olin ma ka mööda baari lausa paaniliselt ta telefoninumbrit taga otsinud, ise ma sellest väga midagi küll ei tea). Järgmisel hommikul tundub, et ilmselt oli tegu lihtsalt natuke-üle-normi-alkoholikogusega. Ja siis järgneb vaikus selles emotsioonis.
Kõik see järgnev kuu kulgeb ikka endiselt … no ja siis need esimesed kohtumised … mida sa ise paaniliselt nimetad oma peas ikka kohtUmiseks, mitte kohtAmiseks, eks. Aga samas juba käib see mõte nagu läbi, et kumb see nüüd siis on …
Ja kui lähete sööma või midagi, eks – et siis on mingi noh see tunne, et issand, aga millest me räägime, eks. Või isegi pigem mõte, et ilmselt pole meil üldse MITTE MILLESTKI rääkidagi. Ja OMETI iga kord lahkud sealt kokkusaamiselt jube hea tundega. No et oli hea olla. Ja kordagi ei tulnud isegi meelde, et enne oli mure, et pole millestki rääkida. Ja nagu lähebki niimoodi lihtsalt noh. Et sa nagu tunned mingit sellist tunnet, et teine on kuidagi võrdne. Ja võibolla et lausa no et ei kutsu sinus esile mingit soovi jobu olla noh:)
Ja siis sul on olnud see ligi 2 aastat jube lihtsat aega ja jäänud vaid ca nädal. Ning juba natuke tunned, et midagi on läinud nüüd kusagil käest ära. Ja natuke hakkab hirmus isegi. Et lihtsalt ei saa olla võimalik, et nüüd veel… Ja siis on see kokkulepitud viimane õhtusöök, eks. No ja istud autosse ja seal ta siis istub oma valge triiksärgi ja musta pintsaku ja blondide pikkade juustega ja lisaks täiuslik maniküür. Ahh! Ja kui tuleb teemaks, et kuhu sööma minna, siis ei ole sina see, kes peaks otsustama, eks – et nagu ongi keegi, kes suudab vahelduseks ise mõelda ja öelda, et nii on! Mind nagu kohutavalt võluvad no nagu pisiasjad … et mingi vastuolulisus … a’la, et täitsa nagu väga naine-naine, eks – ja kurat, omab otsustusvõimet:D (sorri, naised!) Ja vahel on see jube hea, kui see enesekindlus vms on teisel ka olemas ja ei ole mingi nutt ja hala stabiilselt.
Ja siis sa istud seal linna parimas restoranis, eks – kuhu oled nagu mõelnud pikka aega juba minna ja neid sööke proovida. Ja kurat – sa isegi ei saa aru, et need söögid oleksid teab-mis-erilised, eks! Sest no see istumine ise on nagu Kordi ja Kordi erilisem. Et saadki nagu aru, et appii, nüüd on see siis käes! Ja seal õues külmakäes suitsetades … no et autoklaasil on see parkimistrahv … ja siis lähed sisse ning ta ei hakka vinguma mingi trahvi pärast noh! Ühesõnaga – detailid on paigas ning saad aru, et sinu jaoks on see emotsioon nüüd käes ja enam pole ikka kohe mitte midagi muud teha kui lihtsalt asjaga kaasa minna.
Ah – ja siis kui sa oled end järgmisel päeval enam-vähem välja maganud, siis loed ilusti päevi äralennuni ja saad tulemuseks 1 öö. Ja saad aru, et seda on niii kuradi liiga vähe. No et praegu peaks nagu kõik see algama, eks. Ja siis ka see viimane 2 tundi, mis sa viimasest ööst saad – mingis mõttes nagu täiuslik ja samas nagu kohutav. No ja sul ei jäägi mitte midagi muud üle, kui saada aru, et vot nüüd on siis see aeg, kus sa PÄRISELT tahaksid, et keegi teeks sinu pärast Midagi! Ja et kui teeks, siis see ei hirmutaks sind kuidagi. Ja jäädki sellele lootma, no et äkki?!
Ja vahel ongi ikka nii, et kui väga tahad, siis nii ongi:) Ehk siis mingi aeg hiljem saabusid need 3 nädalat siin saarel … kõrvalseisjate jaoks „Elu okserattal“, ma ise ütleks, et kõik need hommikud ja päevad ja õhtud ja ööd – no jube ilus. Joodud veinid ja mägedes sõidetud kilomeetrid ja magamata ööd ja baarid ja koos söögitegemised ja eee … tennisemängimine … ja no siis see rannal jalutuskäik, mis sel korral veel tegemata jäi, aga loodetavasti saab ühel päeval siiski teoks. Ja et sa saadki nagu aru, et niiii jube hea on! Nagu päriselt kohe.
Ai ämm bäkk! Sellest viimasest korrast on nüüd üle 3 nädala kindlasti. Pigem nagu 4. Jube tempo on olnud, pole nagu peaaegu olnud aega isegi uudiseid vaadata või internetti. Või õigupoolest – pole nagu tahtmistki olnud. See tunne on stabiilselt, et elu toimub päriselt. No päriselu nagu filmis – ja mitte siis a’la „You got a mail“, kus istud facebookis või midagi…
Aga põhimõtteliselt jätan ma praegu täiesti julmalt vahele etapi, mis algas ca 25ndast novembrist, mil siia saarele saabus viimane Otselend Eestist ning lõppes 3 nädalat hiljem. See tuleb vist millalgi hiljem, kui ma suudan selle kõik kuidagigi kokku võtta … no selle minu nägemuses „tunded ja asjad ja idüllid“, Krissu nägemuses „Elu Okserattal“.
Viimane nädal aga on möödunud kuidagi jube kiiresti. Jõulutunnet on meil siin suhtkoht null. Ei tunne puudust ka – kohe üldse mitte. No samas – piparkooke me küpsetasime, enam-vähem juba söödudki, Jõulutäht ja mõned jõulukaunistused on meil ka – rohkem lapse pärast. Ja jõulukingitused on ka enam-vähem ostetud. Peamiselt siis lapsele.
Üldiselt on praegu kuidagi selline väga rahulik ja voolav kõik see aeg … hommikul ärkad üles, enam mitte kell 6, kui väljas on veel pime, vaid ikka juba jupp aega siinse aja järgi, nii et väljas on juba ilusti valge, nii et päike hakkab ca tunni pärast terrassile paistma. Siis mingi aeg väike päevitus- ja vestlusring basseini ääres ning siis mingid asjalikumad tegevused … – katsed tööd teha näiteks või toidupoes käimine …. Jube asjalik! Alguses meil oli see 1 kaugemal asuv suur keskus – selline moodsam, eks. Ca 2 kuud kohapeal on aga muutnud nii palju, et me oleme jalakäigu kauguselt avastanud nüüdseks 2 suurt kohalikku-kohalikku toidupoodi (no 2 nädalat tagasi käisime seal veel taksoga, nüüd oleme leidnud mingi Eriti Otsetee, 15 min jalutada mööda sillaaluseid jne). Unelm kurat! Natuke noh, võiks ju võrrelda Eesti Säästumarketiga – selles osas siis, et kaup pole mingi kunstiliselt lettidele laotud jne – seda enam aga on pandud rõhku kauba mitmekesisusele ja kohalikkusele ja samas hindadele nagu väga rõhku pole pandud. Jessas – kui meil oleks siin samade tingimustega köök, mis Eestis, no siis me veedaks kogu aja vist köögis. Õnneks meil pole just kõige äkilisem pliit ning ahi ka puudub sootuks. Küll aga ostsime üleeile grilli ning täna on plaanis minna poodi ning osta grillimiseks midagi ja õhtul siis esimene grilling teha! Minu ideaal oleks lambaliha, Krissu küll kahtlustab, et see grill on lihaküpsetamiseks liiga väike, aga õigus on kindlasti minul, et saab hakkama küll.
Ja siis eile oli lapsel sünnipäev – 7! Enda oma küll, aga ikkagi õudselt tahaks kiita ja nii:) No on ikka nunnu tõesti ja kole imelik, et juba seitse täis – tundub kuidagi, et seitse oleks nagu juba täitsa suur inimene kohe, et kool ja sellised asjad. Sünnipäevaks oli kokku lepitud, et läheme ja käime seal, kus tema tahab. Ta soovis Las Palmasesse, kuna seal on 1 ilus tuledes karussell – selline no teate küll, et hobused ja muud loomad ja siis tuled on ümber. Selline täitsa lastekas, aga no ilus noh, nagu Ameerika romantilises filmis. Las Palmase asemel tuli mul aga hoopis parem idee (ise olen sigarahul) – siinne kohalik lõbustuspark, kus neid karusselle on kordades rohkem. KUIGI ma olin talle öelnud, et pärast ca 2 aasta tagust suurt Saksamaa lõbustuspargi ameerika mägesid ja no a’la disneylandi tüüpi asja on minu kohustus selles osas täidetud, siis ikkagi … no mõtlesin ümber. Seda enam, et siinne park on midagi minu labiilsele närvikavale sobiv: peamiselt väikestele mõeldud ilusad karussellid, 1 väiksemat tüüpi Ameerika mägi no ja siis Krissu “lemmik“ Okseratas (meil Tartus nimetati seda vaaterattaks ja kuradirattaks). Ja oligi kõik väga sheff ja ilus .Tuled ja värgid! Suhkurvatt lapsele ja õlu emale.
Pärast mida ma julgesin isegi Ameerika mägedele minna, no olgu – lõpuks käisin lausa 2 korda. Krissu kohustus oli lapsega Okserattal käia … noh … sellega läks natuke viltu. Kui Eestis on need reeglina ikka nii, et sõidab suhteliselt aeglaselt ja igaühele 1 ring … siis siin oli nii, et kui nad olid seal kõige üleval … siis pandi ratas korra seisma … no et teised ka peale saaks … ja siis kui nad alla jõudsid, siis selgus, et ikka tuleb mitu ringi sõita, et maha veel ei pääse. No ja siis tabas neid mõlemaid paanika … ja see masinahooldaja oli kusagil ära, eks … ja no nii nad siis said ca 4 tiiru appikarjudes seal sõita, sarjast lõputu pööripäev või nii, kuni ma suutsin selle haldaja kohale kutsuda, kes siis asja ruttu seisma ning tagurpidikäigule pani.
50% neist arvas, et nad oleksid peaaegu surma saanud seal … ja 100% neist ei tahtnud pärast naljast aru saada, kui ma tegin ettepaneku, et läheks järgijäänud punktide eest veel kolmekesi sõitma … et siis pole kedagi, kes vajadusel ka abi kutsuks … aga ühesõnaga – sünnipäev oli tore ja kõik jäid rahule!
Ja meie aednik Oliveril oli täna sünnipäev. Ta on siin üleüldine lemmik, aga Kärt kui kõige aktiivsem ja julgem, on saavutanud kindlasti edumaa võrreldes teistega. Soome naiste kommuun, kus on praeguseks ca nõks alla 10 naise, tegi talle täna mingi ühiskingituse, jõulutäht oli kindlasti, ilmselt midagi veel – ja siis tegid ilusti ühisfoto ja puha. Me kinkisime Eesti Vana Tallinn Cream versiooni:) No et hoiab meil siin ikkagi suure osa päevadest last ka ja rakendab töökasvatuspõhimõtteid – laps muudkui töötab ja naeratab, viipekeeles suhtleb ka, või no igastahes vehivad vastastikku näppudega ja seletavad midagi:)
Ok, aitab praegu. Poodi nüüd!
****
Ja tunde hiljem täienduseks, et mul oligi õigus – grill tuli väga aus! Juurviljad eriti – ja eriti see mingi beebisuvikõrvits, mis on siin mu peamine lemmik! Kõige ilusamad söed said muidugi siis, kui meil oli kõik juba grillitud … homme on siis jõulud:)
Miss Juuni klatsiklubi 