Natuke rohkem kui kuu aega tagasi tuli siia saarele viimane otselend Eestist. Ja algasid need kolm nädalat, millest ma pole osanud ega jõudnud ega vahepeal nagu tahtnudki kirjutada, eks … aga no siiski.
Aga et kõik ausalt ära rääkida … ja kuidas selle kirjandusliku vabadusega oligi, eks … no et nõu tsensuuri …
Üldiselt läks see päris viimane ots Eestis kuidagi väga imelikuks, täitsa mitmes osas. Kõik see aeg, mis me ca 2 aasta tagusest ajast Eestis tagasi olime ja teadsime, et no mingi hetk tuleme siia saarele tagasi, et siis ma mõtlesin, et vot – nüüd ma ei vaja küll mitte kedagi, keda igatsema hakata või nii, eks. No et oleks hea kerge olla täitsa ise. Ja jube hästi sain hakkama enda meelest ka – et ilusti täpselt püsisin graafikus kõik need krdi ligi poolteist aastat, et sa tead, et ohh, novembris on lend ja ongi nii, et lihtsalt lähed ja tuled tagasi põhimõtteliselt millal sina ise tahad – no et jess, et mitte kedagi, kelle pärast tahaks tagasi, ei ole…
Ja siis vahetult enne lõppu hakkasid ilmnema mingid ohumärgid … ilmselt sai mingi limiit emotsioonivabadusest täis või midagi taolist. Igastahes hakkas nagu silma neid Ilusaid. Rohkem kui pooleteise aasta peale kokku. No Liisil näiteks oli kuidagi „järsku“ tekkinud erakordselt ilusaid tuttavaid ja nii. KUIGI jah … võimalik, et need polnudki tal üldse äsja tekkinud, aga mina nägin neid igastahes just siis … või siis mulle näidati neid alles siis … Kui nüüd järgi mõelda, äkki Liisi julges neid nüüd mulle ka näidata, kuna ta ise oli oma eluõnne juba leidnud et polnud vaja ainult endale hoida enam 🙂 No aga igastahes oli kohe see tunne, et VOT niisama küll ei tahaks seda asja jätta … no et mingi tegutsemistahe oli saavutatud või nii …
Ja SIIS ükskord septembri lõpus, nõks vähem kui 2 kuud enne äralendu me käisime Liisiga iksis … oli vist selline Erakordse Vedamise Õhtu … no igastahes Liisit pärast seda enam peole meelitada väga ei saanud ega midagi, hakkas kodusest elust rohkem lugu pidama teine ja naistest ka nagu temaga rääkida enam ei õnnestunud, tal oli ainult ühe naise jutt 🙂 Ja mina näiteks nägin seal peol siis no, et siis nagu kohtud mingi inimesega. Ja ta meeldib sulle seal peol niiii väga! Tead ju teda küll varasemast, aga pole kunagi juhtunud, et oleks olnud situatsioonigi või midagi sellist, kus sellele mingit tähelepanu oleks pööranud, eks. Ja siis käib järsku see klõps. Ja terve pidu on nagu tunne, et vot kurat! (väidetavalt olin ma ka mööda baari lausa paaniliselt ta telefoninumbrit taga otsinud, ise ma sellest väga midagi küll ei tea). Järgmisel hommikul tundub, et ilmselt oli tegu lihtsalt natuke-üle-normi-alkoholikogusega. Ja siis järgneb vaikus selles emotsioonis.
Kõik see järgnev kuu kulgeb ikka endiselt … no ja siis need esimesed kohtumised … mida sa ise paaniliselt nimetad oma peas ikka kohtUmiseks, mitte kohtAmiseks, eks. Aga samas juba käib see mõte nagu läbi, et kumb see nüüd siis on …
Ja kui lähete sööma või midagi, eks – et siis on mingi noh see tunne, et issand, aga millest me räägime, eks. Või isegi pigem mõte, et ilmselt pole meil üldse MITTE MILLESTKI rääkidagi. Ja OMETI iga kord lahkud sealt kokkusaamiselt jube hea tundega. No et oli hea olla. Ja kordagi ei tulnud isegi meelde, et enne oli mure, et pole millestki rääkida. Ja nagu lähebki niimoodi lihtsalt noh. Et sa nagu tunned mingit sellist tunnet, et teine on kuidagi võrdne. Ja võibolla et lausa no et ei kutsu sinus esile mingit soovi jobu olla noh:)
Ja siis sul on olnud see ligi 2 aastat jube lihtsat aega ja jäänud vaid ca nädal. Ning juba natuke tunned, et midagi on läinud nüüd kusagil käest ära. Ja natuke hakkab hirmus isegi. Et lihtsalt ei saa olla võimalik, et nüüd veel… Ja siis on see kokkulepitud viimane õhtusöök, eks. No ja istud autosse ja seal ta siis istub oma valge triiksärgi ja musta pintsaku ja blondide pikkade juustega ja lisaks täiuslik maniküür. Ahh! Ja kui tuleb teemaks, et kuhu sööma minna, siis ei ole sina see, kes peaks otsustama, eks – et nagu ongi keegi, kes suudab vahelduseks ise mõelda ja öelda, et nii on! Mind nagu kohutavalt võluvad no nagu pisiasjad … et mingi vastuolulisus … a’la, et täitsa nagu väga naine-naine, eks – ja kurat, omab otsustusvõimet:D (sorri, naised!) Ja vahel on see jube hea, kui see enesekindlus vms on teisel ka olemas ja ei ole mingi nutt ja hala stabiilselt.
Ja siis sa istud seal linna parimas restoranis, eks – kuhu oled nagu mõelnud pikka aega juba minna ja neid sööke proovida. Ja kurat – sa isegi ei saa aru, et need söögid oleksid teab-mis-erilised, eks! Sest no see istumine ise on nagu Kordi ja Kordi erilisem. Et saadki nagu aru, et appii, nüüd on see siis käes! Ja seal õues külmakäes suitsetades … no et autoklaasil on see parkimistrahv … ja siis lähed sisse ning ta ei hakka vinguma mingi trahvi pärast noh! Ühesõnaga – detailid on paigas ning saad aru, et sinu jaoks on see emotsioon nüüd käes ja enam pole ikka kohe mitte midagi muud teha kui lihtsalt asjaga kaasa minna.
Ah – ja siis kui sa oled end järgmisel päeval enam-vähem välja maganud, siis loed ilusti päevi äralennuni ja saad tulemuseks 1 öö. Ja saad aru, et seda on niii kuradi liiga vähe. No et praegu peaks nagu kõik see algama, eks. Ja siis ka see viimane 2 tundi, mis sa viimasest ööst saad – mingis mõttes nagu täiuslik ja samas nagu kohutav. No ja sul ei jäägi mitte midagi muud üle, kui saada aru, et vot nüüd on siis see aeg, kus sa PÄRISELT tahaksid, et keegi teeks sinu pärast Midagi! Ja et kui teeks, siis see ei hirmutaks sind kuidagi. Ja jäädki sellele lootma, no et äkki?!
Ja vahel ongi ikka nii, et kui väga tahad, siis nii ongi:) Ehk siis mingi aeg hiljem saabusid need 3 nädalat siin saarel … kõrvalseisjate jaoks „Elu okserattal“, ma ise ütleks, et kõik need hommikud ja päevad ja õhtud ja ööd – no jube ilus. Joodud veinid ja mägedes sõidetud kilomeetrid ja magamata ööd ja baarid ja koos söögitegemised ja eee … tennisemängimine … ja no siis see rannal jalutuskäik, mis sel korral veel tegemata jäi, aga loodetavasti saab ühel päeval siiski teoks. Ja et sa saadki nagu aru, et niiii jube hea on! Nagu päriselt kohe.
Miss Juuni klatsiklubi 