Ja ma olen nüüd jõudnud sinnani, et katsetan oma sportliku vormi tõstmist … no et oleks mingi kasu ka sellest suitsetamise mahajätmisest ja et saaks äkki lihased ka või nii. Väga hullusti ei julge praegu esialgu ka, kuna mul siin veel isiklikku ortopeedi pole, kui põlv peaks jälle väga paiste minema, siis pigem proovin vaikselt.
Ja treppidest ma ei jookse!
Aga no väga laias laastus on lugu nii, et seda võhma on ikka täitsa kohe palju rohkem kui suitsetamise ajal. Et kohati on täitsa hämmastav tunne noh – et kui põlv kannataks, siis nagu jaksakski kohe pikemalt joosta, pole veremaitset suus ega midagi!
Käisime lausa lapsega koos jooksmas ka! Ja tuleb tunnistada, et ma alahindasin teda kõvasti. No ta on pigem see tüüp, et kes teeks kiirelt, et ruttu võiduka lõpuni – andmata aru, et see maa on kiiresti jooksuks ikka liiga pikk. Küll aga tänaseks päevaks ta suudabki täitsa ka rahulikus tempos kaasa joosta ja isegi kordagi ei vingunud, et väsinud või midagi … Hommikul enne esimest jooksma minekut tuli jutt sarjast: „Ma olen täitsa paanikas, ma saan emaga koos sporti teha ja jooksma minna!“ No pärast selgus, et sõna „paanika“ polnud päris täpselt see, mis ta mõtles … et pidas silmas siiski, et ta on elevil 🙂 Igastahes suutis mulle ka korraliku soorituspaine tekitada, et ma ikka pidingi kogu aeg jooksma, eks – vahepealset kõndimist igaks juhuks ei lubanud endale … et säiliks mingigi eeskuju või nii.
Ja hommikud ookeaniääres, kui päike on suhtkoht tõusmas alles, on absoluutne superluks!
Miss Juuni klatsiklubi 