Täna meil oli lapsega kahekesi päev. Ehk siis Krissu pidi tööd tegema. Rannas oli hommikupoole täielik leitsak – konkreetselt polnudki ammu näinud, et oleks null tuult. Ja selline pilvealune. Mingist hetkest hakkas aga tuul tõusma ning minu jaoks läks nagu jahedaks.
Ehk siis otsustasime teha korraliku no pühapäevase ema-lapse kohvikuskäigu ka otsa. Oeh. Ehk et ma ise ikka üldjuhul siiani magusat väga ei talu, suitsetamise maha jätnuna küll talun natuke juba paremini, no väga palju igaks juhuks ei taha veel harjutada ka end sellega, et äkki hakkab täitsa meeldima muidu. Seega minu idee oli süüa ribisid! Aga no et viisin siiski lapse sööma Krissu jutu järgi „midagi-nii-magusat-et-ajab-iiveldama-aga-ometi-pärast-kahte-aastat-tahaks-veel“. Leti ees tabas last täielik dilemma, et ei teagi, kas võtta kreppe või vahvleid … või äkki ikka võtta kohe mõlemat, et õudselt tahaks mõlemat. Ma siis otsustasin ise ära, et teeks valiku vahvlite kasuks. Igaks juhuks loobusime võimalikest a’la vahtrasiirupitest ja muust ÜLImagusana tunduvast seal peal ehk siis valisime katteks kõigest maasikad.
Kui pool oli otsas, siis lapsel iiveldas.
Kui kolmveerand oli otsas, siis iiveldas minul.
No ja tundub, et vähemalt 2 aastat nüüd neid vahvleid küll enam ei taha. Pärast sain veel riielda ka, et miks ma ometi viisin ta sööma midagi niii kohutavalt magusat, no niii magusat, et vahvlid olid raudselt lausa „halvaks läinud“.
Ja tegelikult kogu see toiduvärk siin vajab millalgi omaette pikemat sissekannet. Aga päriselt pole otsustanud veel, et mis seisukohta selle suhtes nagu võtma peaks:)
Valdavalt meil mööduvad päevad siin viimasel ajal suhteliselt rahulikult. Rannas ja kodus ja niisama ringi kolades. Ühel päeval käisime Las Palmases ka jälle – no et vaataks allahindlusi ja nii. Vaatasime. Aga et kui hakkad nagu midagi konkreetset otsima, siis ega ei leidnudki midagi eriti:)
Mingi nädalavahetus käisin väljas kah – õnneks on see juba enam-vähem ajust pühitud, aga oli päris korralik käik. Koduteel läks igastahes natuke lausa sassi, et kuspool see kodu võiks olla. Kuigi mul oli konkreetselt plaan, et natuke käin ja vaatan, mis toimub, siis mingi hetk said seal meie Drag-queenide baaris kõik lauad täis ning kuna ma istusin oma lauas üksinda, siis aeti esialgsel hinnangul ca 10, pärast selgus et vähemalt ca 15 Inglismaa naist ka minu lauda … oli igasuguseid, ka ilusaid. Noh, allakäik oli sealtmaalt korralik.
Täna tegime ilusa perekondliku laupäevaku. Algul oli plaan randa minna, aga tundus kuidagi pilvealune teine, seega olid väikesed dilemmad, et kas minna siit kohe üle kiirtee mägede tsooni väikesele rännakule või siis minna ostukeskustesse … no et kuna Las Palmasest me siin ükspäev midagi nagu ei saanud vajalikku, et vaataks korra veel natuke lähemalt ka – eriti, kuna need allahindlused siiski on tõesti üsna märkimisväärsed tegelikult.
Võitis kaine mõistus ning otsustasime „elamuse“ kasuks ning seadsime sammud jalgsimatkale mägedesse.
Seda mägede „tuuri“ soovitasid meile siin meie inglastest naabrid – selline eriti tore üle keskea paar. Näitasid meile kohaliku „lihuniku“ ka kätte ja siis veel, et kus kandis nad mägedes matkamas käivad. Konkreetselt – et nagu 100 meetrit meie suht fain turistide sektsioonist ning algab nagu hoopis teine maailm. Pandipakendi süsteemi või „Teeme Ära’t“ neil raudselt pole olnud – kõik see kuivanud nn mägede ja tühermaa ala on täis erinevaid pudeleid, no lisaks veel KÕIKE – autokumme, 30 aastat vanu roostes plekkpurke, vanu kingi, madratseid – ja siis selle keskel need kodutute ehitatud majakesed – no sodist kokku klopsitud. Mõned kitsed ja kanad ka sekka. Ja siis selline lagunenud varemetes tribüün, kus kunagi olid toimunud koerte võidujooksud, ei imestaks, kui ka need mingid koerte võitlused vms. (Seda ehitusmaterjali tundus ikka seal palju, mõtlesime, et kui ise peaks mingi asja ehitama, siis saaks sellest ikka päris korraliku majakese lausa, ilmselt aga on siin mingi süsteem, et kui tundub, et on liiiga ilus, siis peaks juba maksma hakkama vms:) )
Samas muidugi nägime ikka loodust ka: sisalikke (laps on meil selline, et kes kindlasti plaanib millalgi varsti minna Krissuga Rio karnevalile – mõtlevad kostüüme ka juba – ning dzhunglisse ka … aga no kui sisalik põõsas sahistas, siis põõsast enam mööduda ei julgenud, eks. Ja kui ta ema talle kõrvale väikseid kivikesi loopis, mis põõsa sahisema panid, siis ehmatas ka kaameks end …), vingeid kaktuseid ja isegi mõned ilusad roosad õitsevad põõsad olid.
Ühel hetkel oli meie ees konkreetselt kaevatud selline no auk … et keegi võiks sisse mahtuda vabalt … astusime natuke edasi ja Krissu aeglustas justkui sammu, jäi isegi seisma täitsa ning ütles hauataguse häälega: „I smell the death!“ Noooooh … kõik see pruun ümbrus … 30 aastat vanad plekkpurgid ja natuke Tarantino filmi moodi kõrbemaastik … päike ka lagipähe paistmas … ei tundunud väga hea enam. Raisakotkaid otsisin ka pea kohalt sel hetkel – need olid õnneks puudu. Vaatasin seda auku seal ja ütlesin, et mismõttes?! No et kas varsti tuleb veel 2 tükki, et nagu kõigile meile … Krissu küll arvas siis, et vbla kuskil on mõni surnud hiir lihtsalt või keegi selline … no madu näiteks. Mispeale Kärt teatas ka: „Tõtt-öelda on küll siin surma lõhn jah!“. Davai noh! Ja siis Krissu läks mingi 20 meetrit meist eespool ja tuli suht kaamelt tagasi, et nii, aitab – siit edasi me ei lähe ja parem, kui läheme KOHE tagasi! Fain – mis meil sai selle vastu olla … Tõe huvides tuleb tunnistada, et paar päeva tagasi olin lapsele youtube’ist baskervillide koera katkendit näidanud ka … no ja TULIGI, sealt Krissu selja tagant ülevalt mäest 1 must TOHUTU koer. Kui ta natuke lähemale jõudis, no nii, et me teda PÄRISELT sealt eemalt nägime … siis no oli selline väikse krantsi mõõtu tegelikult, aga keset tühjust EI OLE hea tundmatuid koeri näha … Noooh, eks me siis tulime nii muuseas sealt ruttu tagasi, et koer ometi ei saaks aru, et me kardame või nii. Pärast seda, kui Krissu oli teatanud, et no ilmselt see koera peremees seda surma lõhna eraldaski … et ilmselt istub seal üleval hütis oma toolis nagu Norman Bates’i ema … ämblikud ka silmakoobastest väljas ..
SIIS otsustasime me San Fernando keskuse kasuks … et kohvikud ja tsivilisatsioon ja juustulett sobisid kuidagi paremini:) Ja Krissu sai endale mägedematkast mälestuseks 2 uut pluusi ka! No lisaks sellele, et ta Las Palmasest jälle endale pastakastme sai ja kookospiima;)
Ja järgmisel nädalal lähen ma kolmeks päevaks Helsinkisse deitima – nii hästi lähebki! Ning siis tuleb juba lapse vanaema ja saab olema omaette huvitav kogemus meile kõigile 🙂
No ja riietega on lood ikka kehvasti – kuna ma olen ikka viimased 15 aastat olnud täiesti stabiilselt ühes mõõdus kõhna või veel kõhnem, siis mul on enamik riideid krt millimeetri pealt soetatud … nüüd ikka hästi selle ca pluss viiega ei taha enam midagi minna. Ja rinnad on kasvanud – selle üle väga ei kurda, aga harjumatu on siiski!
Mingi päev lõunapausil Krissu leidis siin mingi Kõigi Aegade Muusikatesti, eks. No ja siis ta arvas, et mul oleks hädatarvilik neile kõigile küsimustele vastata … et vaataks, kui ulatuslikud mu teadmised siis on. No esimesed 10 küsimust olid mingid a’la 70nendate muusikalide teemalised (ainuke muusikal, mida ma elus vaadanud olen, on motomuusikal Hermese kannul, mis oli nii testimõttes käik … midagi sellist, et Pirita ringrajal terve hulk dressides inimesi laulis vms, aga eriti näha polnud, et kes parasjagu laulis, eks. Muid seoseid mul muusikalidega pole ja ilmselt ei tule ka) ja järgmised 10 küsimust olid sarjast Briti keskpäraste poliitikute lemmikbändide kitarristide kitarrinimede kohta … umbes sealt sai selgeks, et pole vist ikka mõtet. Ühele teadsin vastust ka, vastuseks oli see lugu (etteruttavalt, et see on ka üks vähestest headest lugudest selles postituses):
… aga küsimust enam ei mäleta.
No ja siis vaatasime ühe valdkonna, et millest midagi võiks ju teada ehk 1990-2000 muusika vms. Ega ei teadnud sealt ka suurt midagi … küll aga sattus Krissu siis hoogu ja hakkas mu väsimust peletama vanade muusikavideodega, et kas ma ikka olen näinud … no ei olnud päris mitmeid asju … õnneks … või siis ei mäletanud … või olin üritanud ajust ära blokkida.
Aga üldiselt tuli mul nende videodega meelde paar no sellist mu elu kõige piinlikumat muusikalemmikut. Natuke nagu lausa nii piinlikud, et ei julgenud rääkidagi, AGA ometi peaks nagu endast lõpuks välja saama, et ainult endale seda kõike hoida oleks ka kohutav. Ja no et a’la kui oled vabatahtlikult ära rääkinud, siis hiljem sellega zhantazheerida enam ei saa, eks:)
Ehk siis Charizma – no see rootsi poiste bänd … pikkade lokkis juustega olid mu mälu järgi. Seda aastaarvu ma ei suuda meenutada küll, aga vanust võis mul olla mingi varapuberteet, et no paar aastat enne seda päris kriisiaega:) Oh, no nad käisid lausa Tartus, eks. Tartus meil ju muud polnudki. Rootsi kuninganna käis ka kunagi. Ma arvan, et Charizma oli raudselt mu esimene välismaa kontsertelamus. (võib-olla seepärast ma väga neil välismaa artistide kontserditel käia ei armastagi enam, et kardan seda ühte ülihead elamust rikkuda:D ) Ja siis nagu see aaaaah … et kui seisad seal ja vaatad, et kui NUNNUD need eee … ma ei tea, poisid või mehed ikka on ja kes neist see kõige krdi ilusam on. Jube! Ja neil oli mingi paar eriti special lugu – teist ma ei mäleta, küll aga see Estonia – Sweden! Ja nagu päriselt tunduski niii hea muusika, et enam-vähem nutt tuli peale noh:)
Ja see kohustuslik autogrammiootamise osa – mul oli mingi suur plakat, kuhu ma allkirjad ka sain – pärast oli see mul kodus seinal. Ja et kui ma nüüd siis praegu vaatan või kuulan seda asja, siis absoluutselt tekib küsimus, et mis mu vigastus oli?!
Ja kui nüüd kõik päris ausalt ära rääkida, siis see teine asi … ehk siis okei – no Sõnajalad. See tundub ikka enamvähem täitsa andestamatu möödapanek, eks. KUIGI ma arvan, et ma pole oma mures üksi, sest kuidas muidu nad said niiii populaarsed olla. Konkreetselt käisin ja ketrasin neid kassette ja ütleme siis nii, et täielikust katastroofist päästis mind vaid see, et nende kontserdipiletid olid mu andmetel alati välja müüdud ja kontserdile lava ette ega ka pingile ma ei pääsenudki …
No ja tegelikult Sabrina on ka natuke piinlik ikka 🙂 Meil oli kodus lausa videokassett, kus oli talt mingi kolm lugu (no muidugi peale selle ühe teisi ma ei mäleta) … ja siis me perega vaatasime seda … ja no kuulasime ka. Ju see oli mingi Tartu värk ikka, mille muuga seda saaks seletada?!
Ah ja siis Krissu pani mõnuga mingeid vanu muusikavideosid ka juutuubist. Kusjuures, näiteks ma teadsin ühte lugu Westlaifilt, eks, lausa päris meeldis mulle ikka kunagi – aga nagu video ei tulnud kohe ÜLDSE tuttav ette, ikka jube naljakas. Et no mida nad ise näiteks tänasel päeval võiksid sellest mõelda või nii …
Või New Kids on the Block … või Jason Donovan. Et nagu konkreetselt – Jason Donovan meeldis minu meelest kõigile – et nii NUNNU. Ja siin üks nunnunduse-ekspert ütles veel nüüdki mulle, et kui ta vaatab seda Donovani, et siis talle meeldib veel praegugi päris hästi. Mnjah. Või siis on minu maitse ikka aegadega vähemalt arenenud 🙂 Tahaks öelda, et mehisemaks … aga see vist pole ka päris täpne ja ühene või nii …
**************
Ah ja siis mul oli kunagi 1 kavaler, ma olin ca 8. klassis. Käisime näiteks ilusti korralikult kinos ühe korra ja nii ja siis no talle õudselt meeldis kassette lindistada, nagu siis ikka kombeks oli. Ja ta kinkis mulle ühe kasseti, et tema lemmikasjad või nii. Said mu lemmikuteks kah: ühel pool oli Bad Boys Blue ja teisel pool oli Fancy. See Fancy meeldis mulle isegi rohkem. MTV-st ma ilmselgelt seda bändi ei näinud! Võib vist isegi öelda, et minu esimene kokkupuude nendega visuaalselt toimuski nüüd tänu Krissu „heasoovlikkusele“. Uiuiuiuiii. Aga ütleme siis nii, et see muusika tundus mulle tollal elu kõige romantilisem. Mingi väike tõenäosus on, et natuke oleks tundunud siiamaani, kui ma seda asja kunagi videos poleks näinud. Nii, et tänud, Krissu – purustasid selle väikesegi romantikajoone minus, mis veel jäänud oli. Ütleme siis nii, et siia üles läheb üks parimaid videosid 🙂
********
Aga üldiselt läks asi kusagilt siiski õigesti ka, sest tegelikult mulle meeldisid lapsena või no noorena ikka a’la Henri Laks ja Mahavok ja Proov 583 ja no siis pärast Singer-Vinger, JMKE ja Vennaskond, onju:)
Miss Juuni klatsiklubi 