Meil oli siesta …

Mingi päev lõunapausil Krissu leidis siin mingi Kõigi Aegade Muusikatesti, eks. No ja siis ta arvas, et mul oleks hädatarvilik neile kõigile küsimustele vastata … et vaataks, kui ulatuslikud mu teadmised siis on. No esimesed 10 küsimust olid mingid a’la 70nendate muusikalide teemalised (ainuke muusikal, mida ma elus vaadanud olen, on motomuusikal Hermese kannul, mis oli nii testimõttes käik …  midagi sellist, et Pirita ringrajal terve hulk dressides inimesi laulis vms, aga eriti näha polnud, et kes parasjagu laulis, eks. Muid seoseid mul muusikalidega pole ja ilmselt ei tule ka) ja järgmised 10 küsimust olid sarjast Briti keskpäraste poliitikute lemmikbändide kitarristide kitarrinimede kohta … umbes sealt sai selgeks, et pole vist ikka mõtet. Ühele teadsin vastust ka, vastuseks oli see lugu (etteruttavalt, et see on ka üks vähestest headest lugudest selles postituses):

… aga küsimust enam ei mäleta.

No ja siis vaatasime ühe valdkonna, et millest midagi võiks ju teada ehk 1990-2000 muusika vms. Ega ei teadnud sealt ka suurt midagi …  küll aga sattus Krissu siis hoogu ja hakkas mu väsimust peletama vanade muusikavideodega, et kas ma ikka olen näinud … no ei olnud päris mitmeid asju … õnneks … või siis ei mäletanud … või olin üritanud ajust ära blokkida.

Aga üldiselt tuli mul nende videodega meelde paar no sellist mu elu kõige piinlikumat muusikalemmikut. Natuke nagu lausa nii piinlikud, et ei julgenud rääkidagi, AGA ometi peaks nagu endast lõpuks välja saama, et ainult endale seda kõike hoida oleks ka kohutav. Ja no et a’la kui oled vabatahtlikult ära rääkinud, siis hiljem sellega zhantazheerida enam ei saa, eks:)

Ehk siis Charizma – no see rootsi poiste bänd … pikkade lokkis juustega olid mu mälu järgi. Seda aastaarvu ma ei suuda meenutada küll, aga vanust võis mul olla mingi varapuberteet, et no paar aastat enne seda päris kriisiaega:) Oh, no nad käisid lausa Tartus, eks. Tartus meil ju muud polnudki. Rootsi kuninganna käis ka kunagi. Ma arvan, et Charizma oli raudselt mu esimene välismaa kontsertelamus. (võib-olla seepärast ma väga neil välismaa artistide kontserditel käia ei armastagi enam, et kardan seda ühte ülihead elamust rikkuda:D ) Ja siis nagu see aaaaah … et kui seisad seal ja vaatad, et kui NUNNUD need eee … ma ei tea, poisid või mehed ikka on ja kes neist see kõige krdi ilusam on. Jube! Ja neil oli mingi paar eriti special lugu – teist ma ei mäleta, küll aga see Estonia – Sweden! Ja nagu päriselt tunduski niii hea muusika, et enam-vähem nutt tuli peale noh:)

Ja see kohustuslik autogrammiootamise osa – mul oli mingi suur plakat, kuhu ma allkirjad ka sain – pärast oli see mul kodus seinal. Ja et kui ma nüüd siis praegu vaatan või kuulan seda asja, siis absoluutselt tekib küsimus, et mis mu vigastus oli?!

Ja kui nüüd kõik päris ausalt ära rääkida, siis see teine asi … ehk siis okei – no Sõnajalad. See tundub ikka enamvähem täitsa andestamatu möödapanek, eks. KUIGI ma arvan, et ma pole oma mures üksi, sest kuidas muidu nad said niiii populaarsed olla. Konkreetselt käisin ja ketrasin neid kassette ja ütleme siis nii, et täielikust katastroofist päästis mind vaid see, et nende kontserdipiletid olid mu andmetel alati välja müüdud ja kontserdile lava ette ega ka pingile ma ei pääsenudki …

No ja tegelikult Sabrina on ka natuke piinlik ikka 🙂 Meil oli kodus lausa videokassett, kus oli talt mingi kolm lugu (no muidugi peale selle ühe teisi ma ei mäleta) … ja siis me perega vaatasime seda … ja no kuulasime ka. Ju see oli mingi Tartu värk ikka, mille muuga seda saaks seletada?!

Ah ja siis Krissu pani mõnuga mingeid vanu muusikavideosid ka juutuubist. Kusjuures, näiteks ma teadsin ühte lugu Westlaifilt, eks, lausa päris meeldis mulle ikka kunagi – aga nagu video ei tulnud kohe ÜLDSE tuttav ette, ikka jube naljakas. Et no mida nad ise näiteks tänasel päeval võiksid sellest mõelda või nii …

Või New Kids on the Block … või Jason Donovan. Et nagu konkreetselt – Jason Donovan meeldis minu meelest kõigile – et nii NUNNU. Ja siin üks nunnunduse-ekspert ütles veel nüüdki mulle, et kui ta vaatab seda Donovani, et siis talle meeldib veel praegugi päris hästi. Mnjah. Või siis on minu maitse ikka aegadega vähemalt arenenud 🙂 Tahaks öelda, et mehisemaks … aga see vist pole ka päris täpne ja ühene või nii …

**************

Ah ja siis mul oli kunagi 1 kavaler, ma olin ca 8. klassis. Käisime näiteks ilusti korralikult kinos ühe korra ja nii ja siis no talle õudselt meeldis kassette lindistada, nagu siis ikka kombeks oli. Ja ta kinkis mulle ühe kasseti, et tema lemmikasjad või nii. Said mu lemmikuteks kah: ühel pool oli Bad Boys Blue ja teisel pool oli Fancy. See Fancy meeldis mulle isegi rohkem. MTV-st ma ilmselgelt seda bändi ei näinud! Võib vist isegi öelda, et minu esimene kokkupuude nendega visuaalselt toimuski nüüd tänu Krissu „heasoovlikkusele“. Uiuiuiuiii. Aga ütleme siis nii, et see muusika tundus mulle tollal elu kõige romantilisem. Mingi väike tõenäosus on, et natuke oleks tundunud siiamaani, kui ma seda asja kunagi videos poleks näinud. Nii, et tänud, Krissu – purustasid selle väikesegi romantikajoone minus, mis veel jäänud oli. Ütleme siis nii, et siia üles läheb üks parimaid videosid 🙂

********

Aga üldiselt läks asi kusagilt siiski õigesti ka, sest tegelikult mulle meeldisid lapsena või no noorena ikka a’la Henri Laks ja Mahavok ja Proov 583 ja no siis pärast Singer-Vinger, JMKE ja Vennaskond, onju:)

One response to “Meil oli siesta …

  1. Aga issanda päev tuleb nagu varas öösel…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s