Selline elu siis

Valdavalt meil mööduvad päevad siin viimasel ajal suhteliselt rahulikult. Rannas ja kodus ja niisama ringi kolades. Ühel päeval käisime Las Palmases ka jälle – no et vaataks allahindlusi ja nii. Vaatasime. Aga et kui hakkad nagu midagi konkreetset otsima, siis ega ei leidnudki midagi eriti:)

Mingi nädalavahetus käisin väljas kah – õnneks on see juba enam-vähem ajust pühitud, aga oli päris korralik käik. Koduteel läks igastahes natuke lausa sassi, et kuspool see kodu võiks olla. Kuigi mul oli konkreetselt plaan, et natuke käin ja vaatan, mis toimub, siis mingi hetk said seal meie Drag-queenide baaris kõik lauad täis ning kuna ma istusin oma lauas üksinda, siis aeti esialgsel hinnangul ca 10, pärast selgus et vähemalt ca 15 Inglismaa naist ka minu lauda … oli igasuguseid, ka ilusaid. Noh, allakäik oli sealtmaalt korralik.

Täna tegime ilusa perekondliku laupäevaku. Algul oli plaan randa minna, aga tundus kuidagi pilvealune teine, seega olid väikesed dilemmad, et kas minna siit kohe üle kiirtee mägede tsooni väikesele rännakule või siis minna ostukeskustesse … no et kuna Las Palmasest me siin ükspäev midagi nagu ei saanud vajalikku, et vaataks korra veel natuke lähemalt ka – eriti, kuna need allahindlused siiski on tõesti üsna märkimisväärsed tegelikult.

Võitis kaine mõistus ning otsustasime „elamuse“ kasuks ning seadsime sammud jalgsimatkale mägedesse.

 

Seda mägede „tuuri“ soovitasid meile siin meie inglastest naabrid – selline eriti tore üle keskea paar. Näitasid meile kohaliku „lihuniku“ ka kätte ja siis veel, et kus kandis nad mägedes matkamas käivad. Konkreetselt – et nagu 100 meetrit meie suht fain turistide sektsioonist ning algab nagu hoopis teine maailm. Pandipakendi süsteemi või „Teeme Ära’t“ neil raudselt pole olnud – kõik see kuivanud nn mägede ja tühermaa ala on täis erinevaid pudeleid, no lisaks veel KÕIKE – autokumme, 30 aastat vanu roostes plekkpurke, vanu kingi, madratseid – ja siis selle keskel need kodutute ehitatud majakesed – no sodist kokku klopsitud. Mõned kitsed ja kanad ka sekka. Ja siis selline lagunenud varemetes tribüün, kus kunagi olid toimunud koerte võidujooksud, ei imestaks, kui ka need mingid koerte võitlused vms. (Seda ehitusmaterjali tundus ikka seal palju, mõtlesime, et kui ise peaks mingi asja ehitama, siis saaks sellest ikka päris korraliku majakese lausa, ilmselt aga on siin mingi süsteem, et kui tundub, et on liiiga ilus, siis peaks juba maksma hakkama vms:) )

Samas muidugi nägime ikka loodust ka: sisalikke (laps on meil selline, et kes kindlasti plaanib millalgi varsti minna Krissuga Rio karnevalile – mõtlevad kostüüme ka juba – ning dzhunglisse ka … aga no kui sisalik põõsas sahistas, siis põõsast enam mööduda ei julgenud, eks. Ja kui ta ema talle kõrvale väikseid kivikesi loopis, mis põõsa sahisema panid, siis ehmatas ka kaameks end …), vingeid kaktuseid ja isegi mõned ilusad roosad õitsevad põõsad olid.

Ühel hetkel oli meie ees konkreetselt kaevatud selline no auk … et keegi võiks sisse mahtuda vabalt … astusime natuke edasi ja Krissu aeglustas justkui sammu, jäi isegi seisma täitsa ning ütles hauataguse häälega: „I smell the death!“ Noooooh … kõik see pruun ümbrus … 30 aastat vanad plekkpurgid ja natuke Tarantino filmi moodi kõrbemaastik … päike ka lagipähe paistmas … ei tundunud väga hea enam. Raisakotkaid otsisin ka pea kohalt sel hetkel – need olid õnneks puudu. Vaatasin seda auku seal ja ütlesin, et mismõttes?! No et kas varsti tuleb veel 2 tükki, et nagu kõigile meile … Krissu küll arvas siis, et vbla kuskil on mõni surnud hiir lihtsalt või keegi selline … no madu näiteks. Mispeale Kärt teatas ka: „Tõtt-öelda on küll siin surma lõhn jah!“. Davai noh! Ja siis Krissu läks mingi 20 meetrit meist eespool ja tuli suht kaamelt tagasi, et nii, aitab – siit edasi me ei lähe ja parem, kui läheme KOHE tagasi! Fain – mis meil sai selle vastu olla … Tõe huvides tuleb tunnistada, et paar päeva tagasi olin lapsele youtube’ist baskervillide koera katkendit näidanud ka … no ja TULIGI, sealt Krissu selja tagant ülevalt mäest 1 must TOHUTU koer. Kui ta natuke lähemale jõudis, no nii, et me teda PÄRISELT sealt eemalt nägime … siis no oli selline väikse krantsi mõõtu tegelikult, aga keset tühjust EI OLE hea tundmatuid koeri näha … Noooh, eks me siis tulime nii muuseas sealt ruttu tagasi, et koer ometi ei saaks aru, et me kardame või nii. Pärast seda, kui Krissu oli teatanud, et no ilmselt see koera peremees seda surma lõhna eraldaski … et ilmselt istub seal üleval hütis oma toolis nagu Norman Bates’i ema … ämblikud ka silmakoobastest väljas ..

SIIS otsustasime me San Fernando keskuse kasuks … et kohvikud ja tsivilisatsioon ja juustulett sobisid kuidagi paremini:) Ja Krissu sai endale mägedematkast mälestuseks 2 uut pluusi ka! No lisaks sellele, et ta Las Palmasest jälle endale pastakastme sai ja kookospiima;)

Ja järgmisel nädalal lähen ma kolmeks päevaks Helsinkisse deitima – nii hästi lähebki! Ning siis tuleb juba lapse vanaema ja saab olema omaette huvitav kogemus meile kõigile 🙂

No ja riietega on lood ikka kehvasti – kuna ma olen ikka viimased 15 aastat olnud täiesti stabiilselt ühes mõõdus kõhna või veel kõhnem, siis mul on enamik riideid krt millimeetri pealt soetatud … nüüd ikka hästi selle ca pluss viiega ei taha enam midagi minna. Ja rinnad on kasvanud – selle üle väga ei kurda, aga harjumatu on siiski!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s