Täna meil oli lapsega kahekesi päev. Ehk siis Krissu pidi tööd tegema. Rannas oli hommikupoole täielik leitsak – konkreetselt polnudki ammu näinud, et oleks null tuult. Ja selline pilvealune. Mingist hetkest hakkas aga tuul tõusma ning minu jaoks läks nagu jahedaks.
Ehk siis otsustasime teha korraliku no pühapäevase ema-lapse kohvikuskäigu ka otsa. Oeh. Ehk et ma ise ikka üldjuhul siiani magusat väga ei talu, suitsetamise maha jätnuna küll talun natuke juba paremini, no väga palju igaks juhuks ei taha veel harjutada ka end sellega, et äkki hakkab täitsa meeldima muidu. Seega minu idee oli süüa ribisid! Aga no et viisin siiski lapse sööma Krissu jutu järgi „midagi-nii-magusat-et-ajab-iiveldama-aga-ometi-pärast-kahte-aastat-tahaks-veel“. Leti ees tabas last täielik dilemma, et ei teagi, kas võtta kreppe või vahvleid … või äkki ikka võtta kohe mõlemat, et õudselt tahaks mõlemat. Ma siis otsustasin ise ära, et teeks valiku vahvlite kasuks. Igaks juhuks loobusime võimalikest a’la vahtrasiirupitest ja muust ÜLImagusana tunduvast seal peal ehk siis valisime katteks kõigest maasikad.
Kui pool oli otsas, siis lapsel iiveldas.
Kui kolmveerand oli otsas, siis iiveldas minul.
No ja tundub, et vähemalt 2 aastat nüüd neid vahvleid küll enam ei taha. Pärast sain veel riielda ka, et miks ma ometi viisin ta sööma midagi niii kohutavalt magusat, no niii magusat, et vahvlid olid raudselt lausa „halvaks läinud“.
Ja tegelikult kogu see toiduvärk siin vajab millalgi omaette pikemat sissekannet. Aga päriselt pole otsustanud veel, et mis seisukohta selle suhtes nagu võtma peaks:)
Valdavalt meil mööduvad päevad siin viimasel ajal suhteliselt rahulikult. Rannas ja kodus ja niisama ringi kolades. Ühel päeval käisime Las Palmases ka jälle – no et vaataks allahindlusi ja nii. Vaatasime. Aga et kui hakkad nagu midagi konkreetset otsima, siis ega ei leidnudki midagi eriti:)
Mingi nädalavahetus käisin väljas kah – õnneks on see juba enam-vähem ajust pühitud, aga oli päris korralik käik. Koduteel läks igastahes natuke lausa sassi, et kuspool see kodu võiks olla. Kuigi mul oli konkreetselt plaan, et natuke käin ja vaatan, mis toimub, siis mingi hetk said seal meie Drag-queenide baaris kõik lauad täis ning kuna ma istusin oma lauas üksinda, siis aeti esialgsel hinnangul ca 10, pärast selgus et vähemalt ca 15 Inglismaa naist ka minu lauda … oli igasuguseid, ka ilusaid. Noh, allakäik oli sealtmaalt korralik.
Täna tegime ilusa perekondliku laupäevaku. Algul oli plaan randa minna, aga tundus kuidagi pilvealune teine, seega olid väikesed dilemmad, et kas minna siit kohe üle kiirtee mägede tsooni väikesele rännakule või siis minna ostukeskustesse … no et kuna Las Palmasest me siin ükspäev midagi nagu ei saanud vajalikku, et vaataks korra veel natuke lähemalt ka – eriti, kuna need allahindlused siiski on tõesti üsna märkimisväärsed tegelikult.
Võitis kaine mõistus ning otsustasime „elamuse“ kasuks ning seadsime sammud jalgsimatkale mägedesse.
Seda mägede „tuuri“ soovitasid meile siin meie inglastest naabrid – selline eriti tore üle keskea paar. Näitasid meile kohaliku „lihuniku“ ka kätte ja siis veel, et kus kandis nad mägedes matkamas käivad. Konkreetselt – et nagu 100 meetrit meie suht fain turistide sektsioonist ning algab nagu hoopis teine maailm. Pandipakendi süsteemi või „Teeme Ära’t“ neil raudselt pole olnud – kõik see kuivanud nn mägede ja tühermaa ala on täis erinevaid pudeleid, no lisaks veel KÕIKE – autokumme, 30 aastat vanu roostes plekkpurke, vanu kingi, madratseid – ja siis selle keskel need kodutute ehitatud majakesed – no sodist kokku klopsitud. Mõned kitsed ja kanad ka sekka. Ja siis selline lagunenud varemetes tribüün, kus kunagi olid toimunud koerte võidujooksud, ei imestaks, kui ka need mingid koerte võitlused vms. (Seda ehitusmaterjali tundus ikka seal palju, mõtlesime, et kui ise peaks mingi asja ehitama, siis saaks sellest ikka päris korraliku majakese lausa, ilmselt aga on siin mingi süsteem, et kui tundub, et on liiiga ilus, siis peaks juba maksma hakkama vms:) )
Samas muidugi nägime ikka loodust ka: sisalikke (laps on meil selline, et kes kindlasti plaanib millalgi varsti minna Krissuga Rio karnevalile – mõtlevad kostüüme ka juba – ning dzhunglisse ka … aga no kui sisalik põõsas sahistas, siis põõsast enam mööduda ei julgenud, eks. Ja kui ta ema talle kõrvale väikseid kivikesi loopis, mis põõsa sahisema panid, siis ehmatas ka kaameks end …), vingeid kaktuseid ja isegi mõned ilusad roosad õitsevad põõsad olid.
Ühel hetkel oli meie ees konkreetselt kaevatud selline no auk … et keegi võiks sisse mahtuda vabalt … astusime natuke edasi ja Krissu aeglustas justkui sammu, jäi isegi seisma täitsa ning ütles hauataguse häälega: „I smell the death!“ Noooooh … kõik see pruun ümbrus … 30 aastat vanad plekkpurgid ja natuke Tarantino filmi moodi kõrbemaastik … päike ka lagipähe paistmas … ei tundunud väga hea enam. Raisakotkaid otsisin ka pea kohalt sel hetkel – need olid õnneks puudu. Vaatasin seda auku seal ja ütlesin, et mismõttes?! No et kas varsti tuleb veel 2 tükki, et nagu kõigile meile … Krissu küll arvas siis, et vbla kuskil on mõni surnud hiir lihtsalt või keegi selline … no madu näiteks. Mispeale Kärt teatas ka: „Tõtt-öelda on küll siin surma lõhn jah!“. Davai noh! Ja siis Krissu läks mingi 20 meetrit meist eespool ja tuli suht kaamelt tagasi, et nii, aitab – siit edasi me ei lähe ja parem, kui läheme KOHE tagasi! Fain – mis meil sai selle vastu olla … Tõe huvides tuleb tunnistada, et paar päeva tagasi olin lapsele youtube’ist baskervillide koera katkendit näidanud ka … no ja TULIGI, sealt Krissu selja tagant ülevalt mäest 1 must TOHUTU koer. Kui ta natuke lähemale jõudis, no nii, et me teda PÄRISELT sealt eemalt nägime … siis no oli selline väikse krantsi mõõtu tegelikult, aga keset tühjust EI OLE hea tundmatuid koeri näha … Noooh, eks me siis tulime nii muuseas sealt ruttu tagasi, et koer ometi ei saaks aru, et me kardame või nii. Pärast seda, kui Krissu oli teatanud, et no ilmselt see koera peremees seda surma lõhna eraldaski … et ilmselt istub seal üleval hütis oma toolis nagu Norman Bates’i ema … ämblikud ka silmakoobastest väljas ..
SIIS otsustasime me San Fernando keskuse kasuks … et kohvikud ja tsivilisatsioon ja juustulett sobisid kuidagi paremini:) Ja Krissu sai endale mägedematkast mälestuseks 2 uut pluusi ka! No lisaks sellele, et ta Las Palmasest jälle endale pastakastme sai ja kookospiima;)
Ja järgmisel nädalal lähen ma kolmeks päevaks Helsinkisse deitima – nii hästi lähebki! Ning siis tuleb juba lapse vanaema ja saab olema omaette huvitav kogemus meile kõigile 🙂
No ja riietega on lood ikka kehvasti – kuna ma olen ikka viimased 15 aastat olnud täiesti stabiilselt ühes mõõdus kõhna või veel kõhnem, siis mul on enamik riideid krt millimeetri pealt soetatud … nüüd ikka hästi selle ca pluss viiega ei taha enam midagi minna. Ja rinnad on kasvanud – selle üle väga ei kurda, aga harjumatu on siiski!
Mingi päev lõunapausil Krissu leidis siin mingi Kõigi Aegade Muusikatesti, eks. No ja siis ta arvas, et mul oleks hädatarvilik neile kõigile küsimustele vastata … et vaataks, kui ulatuslikud mu teadmised siis on. No esimesed 10 küsimust olid mingid a’la 70nendate muusikalide teemalised (ainuke muusikal, mida ma elus vaadanud olen, on motomuusikal Hermese kannul, mis oli nii testimõttes käik … midagi sellist, et Pirita ringrajal terve hulk dressides inimesi laulis vms, aga eriti näha polnud, et kes parasjagu laulis, eks. Muid seoseid mul muusikalidega pole ja ilmselt ei tule ka) ja järgmised 10 küsimust olid sarjast Briti keskpäraste poliitikute lemmikbändide kitarristide kitarrinimede kohta … umbes sealt sai selgeks, et pole vist ikka mõtet. Ühele teadsin vastust ka, vastuseks oli see lugu (etteruttavalt, et see on ka üks vähestest headest lugudest selles postituses):
… aga küsimust enam ei mäleta.
No ja siis vaatasime ühe valdkonna, et millest midagi võiks ju teada ehk 1990-2000 muusika vms. Ega ei teadnud sealt ka suurt midagi … küll aga sattus Krissu siis hoogu ja hakkas mu väsimust peletama vanade muusikavideodega, et kas ma ikka olen näinud … no ei olnud päris mitmeid asju … õnneks … või siis ei mäletanud … või olin üritanud ajust ära blokkida.
Aga üldiselt tuli mul nende videodega meelde paar no sellist mu elu kõige piinlikumat muusikalemmikut. Natuke nagu lausa nii piinlikud, et ei julgenud rääkidagi, AGA ometi peaks nagu endast lõpuks välja saama, et ainult endale seda kõike hoida oleks ka kohutav. Ja no et a’la kui oled vabatahtlikult ära rääkinud, siis hiljem sellega zhantazheerida enam ei saa, eks:)
Ehk siis Charizma – no see rootsi poiste bänd … pikkade lokkis juustega olid mu mälu järgi. Seda aastaarvu ma ei suuda meenutada küll, aga vanust võis mul olla mingi varapuberteet, et no paar aastat enne seda päris kriisiaega:) Oh, no nad käisid lausa Tartus, eks. Tartus meil ju muud polnudki. Rootsi kuninganna käis ka kunagi. Ma arvan, et Charizma oli raudselt mu esimene välismaa kontsertelamus. (võib-olla seepärast ma väga neil välismaa artistide kontserditel käia ei armastagi enam, et kardan seda ühte ülihead elamust rikkuda:D ) Ja siis nagu see aaaaah … et kui seisad seal ja vaatad, et kui NUNNUD need eee … ma ei tea, poisid või mehed ikka on ja kes neist see kõige krdi ilusam on. Jube! Ja neil oli mingi paar eriti special lugu – teist ma ei mäleta, küll aga see Estonia – Sweden! Ja nagu päriselt tunduski niii hea muusika, et enam-vähem nutt tuli peale noh:)
Ja see kohustuslik autogrammiootamise osa – mul oli mingi suur plakat, kuhu ma allkirjad ka sain – pärast oli see mul kodus seinal. Ja et kui ma nüüd siis praegu vaatan või kuulan seda asja, siis absoluutselt tekib küsimus, et mis mu vigastus oli?!
Ja kui nüüd kõik päris ausalt ära rääkida, siis see teine asi … ehk siis okei – no Sõnajalad. See tundub ikka enamvähem täitsa andestamatu möödapanek, eks. KUIGI ma arvan, et ma pole oma mures üksi, sest kuidas muidu nad said niiii populaarsed olla. Konkreetselt käisin ja ketrasin neid kassette ja ütleme siis nii, et täielikust katastroofist päästis mind vaid see, et nende kontserdipiletid olid mu andmetel alati välja müüdud ja kontserdile lava ette ega ka pingile ma ei pääsenudki …
No ja tegelikult Sabrina on ka natuke piinlik ikka 🙂 Meil oli kodus lausa videokassett, kus oli talt mingi kolm lugu (no muidugi peale selle ühe teisi ma ei mäleta) … ja siis me perega vaatasime seda … ja no kuulasime ka. Ju see oli mingi Tartu värk ikka, mille muuga seda saaks seletada?!
Ah ja siis Krissu pani mõnuga mingeid vanu muusikavideosid ka juutuubist. Kusjuures, näiteks ma teadsin ühte lugu Westlaifilt, eks, lausa päris meeldis mulle ikka kunagi – aga nagu video ei tulnud kohe ÜLDSE tuttav ette, ikka jube naljakas. Et no mida nad ise näiteks tänasel päeval võiksid sellest mõelda või nii …
Või New Kids on the Block … või Jason Donovan. Et nagu konkreetselt – Jason Donovan meeldis minu meelest kõigile – et nii NUNNU. Ja siin üks nunnunduse-ekspert ütles veel nüüdki mulle, et kui ta vaatab seda Donovani, et siis talle meeldib veel praegugi päris hästi. Mnjah. Või siis on minu maitse ikka aegadega vähemalt arenenud 🙂 Tahaks öelda, et mehisemaks … aga see vist pole ka päris täpne ja ühene või nii …
**************
Ah ja siis mul oli kunagi 1 kavaler, ma olin ca 8. klassis. Käisime näiteks ilusti korralikult kinos ühe korra ja nii ja siis no talle õudselt meeldis kassette lindistada, nagu siis ikka kombeks oli. Ja ta kinkis mulle ühe kasseti, et tema lemmikasjad või nii. Said mu lemmikuteks kah: ühel pool oli Bad Boys Blue ja teisel pool oli Fancy. See Fancy meeldis mulle isegi rohkem. MTV-st ma ilmselgelt seda bändi ei näinud! Võib vist isegi öelda, et minu esimene kokkupuude nendega visuaalselt toimuski nüüd tänu Krissu „heasoovlikkusele“. Uiuiuiuiii. Aga ütleme siis nii, et see muusika tundus mulle tollal elu kõige romantilisem. Mingi väike tõenäosus on, et natuke oleks tundunud siiamaani, kui ma seda asja kunagi videos poleks näinud. Nii, et tänud, Krissu – purustasid selle väikesegi romantikajoone minus, mis veel jäänud oli. Ütleme siis nii, et siia üles läheb üks parimaid videosid 🙂
********
Aga üldiselt läks asi kusagilt siiski õigesti ka, sest tegelikult mulle meeldisid lapsena või no noorena ikka a’la Henri Laks ja Mahavok ja Proov 583 ja no siis pärast Singer-Vinger, JMKE ja Vennaskond, onju:)
Ja ma olen nüüd jõudnud sinnani, et katsetan oma sportliku vormi tõstmist … no et oleks mingi kasu ka sellest suitsetamise mahajätmisest ja et saaks äkki lihased ka või nii. Väga hullusti ei julge praegu esialgu ka, kuna mul siin veel isiklikku ortopeedi pole, kui põlv peaks jälle väga paiste minema, siis pigem proovin vaikselt.
Ja treppidest ma ei jookse!
Aga no väga laias laastus on lugu nii, et seda võhma on ikka täitsa kohe palju rohkem kui suitsetamise ajal. Et kohati on täitsa hämmastav tunne noh – et kui põlv kannataks, siis nagu jaksakski kohe pikemalt joosta, pole veremaitset suus ega midagi!
Käisime lausa lapsega koos jooksmas ka! Ja tuleb tunnistada, et ma alahindasin teda kõvasti. No ta on pigem see tüüp, et kes teeks kiirelt, et ruttu võiduka lõpuni – andmata aru, et see maa on kiiresti jooksuks ikka liiga pikk. Küll aga tänaseks päevaks ta suudabki täitsa ka rahulikus tempos kaasa joosta ja isegi kordagi ei vingunud, et väsinud või midagi … Hommikul enne esimest jooksma minekut tuli jutt sarjast: „Ma olen täitsa paanikas, ma saan emaga koos sporti teha ja jooksma minna!“ No pärast selgus, et sõna „paanika“ polnud päris täpselt see, mis ta mõtles … et pidas silmas siiski, et ta on elevil 🙂 Igastahes suutis mulle ka korraliku soorituspaine tekitada, et ma ikka pidingi kogu aeg jooksma, eks – vahepealset kõndimist igaks juhuks ei lubanud endale … et säiliks mingigi eeskuju või nii.
Ja hommikud ookeaniääres, kui päike on suhtkoht tõusmas alles, on absoluutne superluks!
Natuke rohkem kui kuu aega tagasi tuli siia saarele viimane otselend Eestist. Ja algasid need kolm nädalat, millest ma pole osanud ega jõudnud ega vahepeal nagu tahtnudki kirjutada, eks … aga no siiski.
Aga et kõik ausalt ära rääkida … ja kuidas selle kirjandusliku vabadusega oligi, eks … no et nõu tsensuuri …
Üldiselt läks see päris viimane ots Eestis kuidagi väga imelikuks, täitsa mitmes osas. Kõik see aeg, mis me ca 2 aasta tagusest ajast Eestis tagasi olime ja teadsime, et no mingi hetk tuleme siia saarele tagasi, et siis ma mõtlesin, et vot – nüüd ma ei vaja küll mitte kedagi, keda igatsema hakata või nii, eks. No et oleks hea kerge olla täitsa ise. Ja jube hästi sain hakkama enda meelest ka – et ilusti täpselt püsisin graafikus kõik need krdi ligi poolteist aastat, et sa tead, et ohh, novembris on lend ja ongi nii, et lihtsalt lähed ja tuled tagasi põhimõtteliselt millal sina ise tahad – no et jess, et mitte kedagi, kelle pärast tahaks tagasi, ei ole…
Ja siis vahetult enne lõppu hakkasid ilmnema mingid ohumärgid … ilmselt sai mingi limiit emotsioonivabadusest täis või midagi taolist. Igastahes hakkas nagu silma neid Ilusaid. Rohkem kui pooleteise aasta peale kokku. No Liisil näiteks oli kuidagi „järsku“ tekkinud erakordselt ilusaid tuttavaid ja nii. KUIGI jah … võimalik, et need polnudki tal üldse äsja tekkinud, aga mina nägin neid igastahes just siis … või siis mulle näidati neid alles siis … Kui nüüd järgi mõelda, äkki Liisi julges neid nüüd mulle ka näidata, kuna ta ise oli oma eluõnne juba leidnud et polnud vaja ainult endale hoida enam 🙂 No aga igastahes oli kohe see tunne, et VOT niisama küll ei tahaks seda asja jätta … no et mingi tegutsemistahe oli saavutatud või nii …
Ja SIIS ükskord septembri lõpus, nõks vähem kui 2 kuud enne äralendu me käisime Liisiga iksis … oli vist selline Erakordse Vedamise Õhtu … no igastahes Liisit pärast seda enam peole meelitada väga ei saanud ega midagi, hakkas kodusest elust rohkem lugu pidama teine ja naistest ka nagu temaga rääkida enam ei õnnestunud, tal oli ainult ühe naise jutt 🙂 Ja mina näiteks nägin seal peol siis no, et siis nagu kohtud mingi inimesega. Ja ta meeldib sulle seal peol niiii väga! Tead ju teda küll varasemast, aga pole kunagi juhtunud, et oleks olnud situatsioonigi või midagi sellist, kus sellele mingit tähelepanu oleks pööranud, eks. Ja siis käib järsku see klõps. Ja terve pidu on nagu tunne, et vot kurat! (väidetavalt olin ma ka mööda baari lausa paaniliselt ta telefoninumbrit taga otsinud, ise ma sellest väga midagi küll ei tea). Järgmisel hommikul tundub, et ilmselt oli tegu lihtsalt natuke-üle-normi-alkoholikogusega. Ja siis järgneb vaikus selles emotsioonis.
Kõik see järgnev kuu kulgeb ikka endiselt … no ja siis need esimesed kohtumised … mida sa ise paaniliselt nimetad oma peas ikka kohtUmiseks, mitte kohtAmiseks, eks. Aga samas juba käib see mõte nagu läbi, et kumb see nüüd siis on …
Ja kui lähete sööma või midagi, eks – et siis on mingi noh see tunne, et issand, aga millest me räägime, eks. Või isegi pigem mõte, et ilmselt pole meil üldse MITTE MILLESTKI rääkidagi. Ja OMETI iga kord lahkud sealt kokkusaamiselt jube hea tundega. No et oli hea olla. Ja kordagi ei tulnud isegi meelde, et enne oli mure, et pole millestki rääkida. Ja nagu lähebki niimoodi lihtsalt noh. Et sa nagu tunned mingit sellist tunnet, et teine on kuidagi võrdne. Ja võibolla et lausa no et ei kutsu sinus esile mingit soovi jobu olla noh:)
Ja siis sul on olnud see ligi 2 aastat jube lihtsat aega ja jäänud vaid ca nädal. Ning juba natuke tunned, et midagi on läinud nüüd kusagil käest ära. Ja natuke hakkab hirmus isegi. Et lihtsalt ei saa olla võimalik, et nüüd veel… Ja siis on see kokkulepitud viimane õhtusöök, eks. No ja istud autosse ja seal ta siis istub oma valge triiksärgi ja musta pintsaku ja blondide pikkade juustega ja lisaks täiuslik maniküür. Ahh! Ja kui tuleb teemaks, et kuhu sööma minna, siis ei ole sina see, kes peaks otsustama, eks – et nagu ongi keegi, kes suudab vahelduseks ise mõelda ja öelda, et nii on! Mind nagu kohutavalt võluvad no nagu pisiasjad … et mingi vastuolulisus … a’la, et täitsa nagu väga naine-naine, eks – ja kurat, omab otsustusvõimet:D (sorri, naised!) Ja vahel on see jube hea, kui see enesekindlus vms on teisel ka olemas ja ei ole mingi nutt ja hala stabiilselt.
Ja siis sa istud seal linna parimas restoranis, eks – kuhu oled nagu mõelnud pikka aega juba minna ja neid sööke proovida. Ja kurat – sa isegi ei saa aru, et need söögid oleksid teab-mis-erilised, eks! Sest no see istumine ise on nagu Kordi ja Kordi erilisem. Et saadki nagu aru, et appii, nüüd on see siis käes! Ja seal õues külmakäes suitsetades … no et autoklaasil on see parkimistrahv … ja siis lähed sisse ning ta ei hakka vinguma mingi trahvi pärast noh! Ühesõnaga – detailid on paigas ning saad aru, et sinu jaoks on see emotsioon nüüd käes ja enam pole ikka kohe mitte midagi muud teha kui lihtsalt asjaga kaasa minna.
Ah – ja siis kui sa oled end järgmisel päeval enam-vähem välja maganud, siis loed ilusti päevi äralennuni ja saad tulemuseks 1 öö. Ja saad aru, et seda on niii kuradi liiga vähe. No et praegu peaks nagu kõik see algama, eks. Ja siis ka see viimane 2 tundi, mis sa viimasest ööst saad – mingis mõttes nagu täiuslik ja samas nagu kohutav. No ja sul ei jäägi mitte midagi muud üle, kui saada aru, et vot nüüd on siis see aeg, kus sa PÄRISELT tahaksid, et keegi teeks sinu pärast Midagi! Ja et kui teeks, siis see ei hirmutaks sind kuidagi. Ja jäädki sellele lootma, no et äkki?!
Ja vahel ongi ikka nii, et kui väga tahad, siis nii ongi:) Ehk siis mingi aeg hiljem saabusid need 3 nädalat siin saarel … kõrvalseisjate jaoks „Elu okserattal“, ma ise ütleks, et kõik need hommikud ja päevad ja õhtud ja ööd – no jube ilus. Joodud veinid ja mägedes sõidetud kilomeetrid ja magamata ööd ja baarid ja koos söögitegemised ja eee … tennisemängimine … ja no siis see rannal jalutuskäik, mis sel korral veel tegemata jäi, aga loodetavasti saab ühel päeval siiski teoks. Ja et sa saadki nagu aru, et niiii jube hea on! Nagu päriselt kohe.
Ai ämm bäkk! Sellest viimasest korrast on nüüd üle 3 nädala kindlasti. Pigem nagu 4. Jube tempo on olnud, pole nagu peaaegu olnud aega isegi uudiseid vaadata või internetti. Või õigupoolest – pole nagu tahtmistki olnud. See tunne on stabiilselt, et elu toimub päriselt. No päriselu nagu filmis – ja mitte siis a’la „You got a mail“, kus istud facebookis või midagi…
Aga põhimõtteliselt jätan ma praegu täiesti julmalt vahele etapi, mis algas ca 25ndast novembrist, mil siia saarele saabus viimane Otselend Eestist ning lõppes 3 nädalat hiljem. See tuleb vist millalgi hiljem, kui ma suudan selle kõik kuidagigi kokku võtta … no selle minu nägemuses „tunded ja asjad ja idüllid“, Krissu nägemuses „Elu Okserattal“.
Viimane nädal aga on möödunud kuidagi jube kiiresti. Jõulutunnet on meil siin suhtkoht null. Ei tunne puudust ka – kohe üldse mitte. No samas – piparkooke me küpsetasime, enam-vähem juba söödudki, Jõulutäht ja mõned jõulukaunistused on meil ka – rohkem lapse pärast. Ja jõulukingitused on ka enam-vähem ostetud. Peamiselt siis lapsele.
Üldiselt on praegu kuidagi selline väga rahulik ja voolav kõik see aeg … hommikul ärkad üles, enam mitte kell 6, kui väljas on veel pime, vaid ikka juba jupp aega siinse aja järgi, nii et väljas on juba ilusti valge, nii et päike hakkab ca tunni pärast terrassile paistma. Siis mingi aeg väike päevitus- ja vestlusring basseini ääres ning siis mingid asjalikumad tegevused … – katsed tööd teha näiteks või toidupoes käimine …. Jube asjalik! Alguses meil oli see 1 kaugemal asuv suur keskus – selline moodsam, eks. Ca 2 kuud kohapeal on aga muutnud nii palju, et me oleme jalakäigu kauguselt avastanud nüüdseks 2 suurt kohalikku-kohalikku toidupoodi (no 2 nädalat tagasi käisime seal veel taksoga, nüüd oleme leidnud mingi Eriti Otsetee, 15 min jalutada mööda sillaaluseid jne). Unelm kurat! Natuke noh, võiks ju võrrelda Eesti Säästumarketiga – selles osas siis, et kaup pole mingi kunstiliselt lettidele laotud jne – seda enam aga on pandud rõhku kauba mitmekesisusele ja kohalikkusele ja samas hindadele nagu väga rõhku pole pandud. Jessas – kui meil oleks siin samade tingimustega köök, mis Eestis, no siis me veedaks kogu aja vist köögis. Õnneks meil pole just kõige äkilisem pliit ning ahi ka puudub sootuks. Küll aga ostsime üleeile grilli ning täna on plaanis minna poodi ning osta grillimiseks midagi ja õhtul siis esimene grilling teha! Minu ideaal oleks lambaliha, Krissu küll kahtlustab, et see grill on lihaküpsetamiseks liiga väike, aga õigus on kindlasti minul, et saab hakkama küll.
Ja siis eile oli lapsel sünnipäev – 7! Enda oma küll, aga ikkagi õudselt tahaks kiita ja nii:) No on ikka nunnu tõesti ja kole imelik, et juba seitse täis – tundub kuidagi, et seitse oleks nagu juba täitsa suur inimene kohe, et kool ja sellised asjad. Sünnipäevaks oli kokku lepitud, et läheme ja käime seal, kus tema tahab. Ta soovis Las Palmasesse, kuna seal on 1 ilus tuledes karussell – selline no teate küll, et hobused ja muud loomad ja siis tuled on ümber. Selline täitsa lastekas, aga no ilus noh, nagu Ameerika romantilises filmis. Las Palmase asemel tuli mul aga hoopis parem idee (ise olen sigarahul) – siinne kohalik lõbustuspark, kus neid karusselle on kordades rohkem. KUIGI ma olin talle öelnud, et pärast ca 2 aasta tagust suurt Saksamaa lõbustuspargi ameerika mägesid ja no a’la disneylandi tüüpi asja on minu kohustus selles osas täidetud, siis ikkagi … no mõtlesin ümber. Seda enam, et siinne park on midagi minu labiilsele närvikavale sobiv: peamiselt väikestele mõeldud ilusad karussellid, 1 väiksemat tüüpi Ameerika mägi no ja siis Krissu “lemmik“ Okseratas (meil Tartus nimetati seda vaaterattaks ja kuradirattaks). Ja oligi kõik väga sheff ja ilus .Tuled ja värgid! Suhkurvatt lapsele ja õlu emale.
Pärast mida ma julgesin isegi Ameerika mägedele minna, no olgu – lõpuks käisin lausa 2 korda. Krissu kohustus oli lapsega Okserattal käia … noh … sellega läks natuke viltu. Kui Eestis on need reeglina ikka nii, et sõidab suhteliselt aeglaselt ja igaühele 1 ring … siis siin oli nii, et kui nad olid seal kõige üleval … siis pandi ratas korra seisma … no et teised ka peale saaks … ja siis kui nad alla jõudsid, siis selgus, et ikka tuleb mitu ringi sõita, et maha veel ei pääse. No ja siis tabas neid mõlemaid paanika … ja see masinahooldaja oli kusagil ära, eks … ja no nii nad siis said ca 4 tiiru appikarjudes seal sõita, sarjast lõputu pööripäev või nii, kuni ma suutsin selle haldaja kohale kutsuda, kes siis asja ruttu seisma ning tagurpidikäigule pani.
50% neist arvas, et nad oleksid peaaegu surma saanud seal … ja 100% neist ei tahtnud pärast naljast aru saada, kui ma tegin ettepaneku, et läheks järgijäänud punktide eest veel kolmekesi sõitma … et siis pole kedagi, kes vajadusel ka abi kutsuks … aga ühesõnaga – sünnipäev oli tore ja kõik jäid rahule!
Ja meie aednik Oliveril oli täna sünnipäev. Ta on siin üleüldine lemmik, aga Kärt kui kõige aktiivsem ja julgem, on saavutanud kindlasti edumaa võrreldes teistega. Soome naiste kommuun, kus on praeguseks ca nõks alla 10 naise, tegi talle täna mingi ühiskingituse, jõulutäht oli kindlasti, ilmselt midagi veel – ja siis tegid ilusti ühisfoto ja puha. Me kinkisime Eesti Vana Tallinn Cream versiooni:) No et hoiab meil siin ikkagi suure osa päevadest last ka ja rakendab töökasvatuspõhimõtteid – laps muudkui töötab ja naeratab, viipekeeles suhtleb ka, või no igastahes vehivad vastastikku näppudega ja seletavad midagi:)
Ok, aitab praegu. Poodi nüüd!
****
Ja tunde hiljem täienduseks, et mul oligi õigus – grill tuli väga aus! Juurviljad eriti – ja eriti see mingi beebisuvikõrvits, mis on siin mu peamine lemmik! Kõige ilusamad söed said muidugi siis, kui meil oli kõik juba grillitud … homme on siis jõulud:)
Eile käisime sel korral esimest korda Las Palmases – ikka endiselt on see tunne, et see võiks olla see Minu Linn. Konkreetselt väga ei teinud mitte midagi – ei mingeid vaatamisväärsusi, peale shopingutänava, mille tulemuseks polnud ka ühtki Desiquali asja, piirdusin ikka oma suures konservatiivsuses tavapäraste mustade ja valgete maikadega ning pidzhaamapükstega. Lapsele tegin ka totaalse muutumise, teksad ja tennised. Lubas kanda ka! Loodan parimat, aitab küll ainult kleitidest. Samas – täna kui ta oma skinny teksad ja valge maika ning punased tennised jalga pani, tundus, et äkki ikka võiks veel kanda kleite sarjast Hello Kitty jne. Kui need talle veel selga läheksid. Ja kuna meil laps on selline võrdsete õiguste poolt võitleja jne … siis ta arvas, et Krissu peaks ka ikka Oma Asjad saama – sai kah – Marks & Spencerist pastakstme. (teisejärguline on see, et ma selle hiljem maha kildudeks kukutasin).
No ühesõnaga – istusime kohvikutes ja käisime ostutänaval, otseseid eesmärke ei olnudki – oligi plaan, et oleks niisama mõnus! Oli ka. Tavapärases China buffees käisime ka – sealt saab kõike – kõige lähem toiduelamus eesti toidule, ahjuliha ja värki:) Nekst taim annan neile teada, et on olemas ka verivorstid, siis ülejärgmisel korral saame ilmselt neid ka:)
Ja ikkagi – tegelikult on mul saamata 1 sünnipäevakingitus … Krissu siin suvel lubas, et ta kingib mulle surfikoolituse. No on selline unistus noh! Kohe täiega. Ja siis ma seal Las Palmase rannas jälle vaatasin, et apppi, ma ei tea, KAS ma suudan … võib-olla tõesti, et on no kindlasti väiksemaid laineid ka, eks (kohe päris kindlasti on ka suuremaid), aga siiski, et kui sa nagu päriselt vaatad, KUIDAS nad seal lainete peal sõidavad ja torus on jne – siis mul ikka endiselt tekib see tunne, et see vist ei saa kunagi olema päriselt minu jaoks. Liiga arg olen kurat. No ja põlv on ka vigane (jääme selle juurde, et see on peapõhjus). Aga ikkagi niii KOHUTAVALT tahaks. Ja tegelikult on krissul õigus, et tuleks see koolitus ära teha – lootuses, et nad ei vii kohe suurtele lainetele … ja siis vaadata edasi. Et KUI juba teha, et ilmselt ma pole enam oma vanuses see tüüp, kes lihtsalt läheb hoogsal sammul ookeani ja lõpetab esimesel katsel torus sõites…. et pigem siis ikka alustada koolitusest … siis on väikegi võimalus, et see asi saaks lõppeda mingigi stiiliga, eks.
Ja kui see mu surfiteema lühidalt kokku võtta, siis hmmm … ütleme siis nii, et minnes mööda ookeaniranda ja vaadates neid surfajaid, pidas Krissu tegelikult üsna umbestäpse loengu mu unelmast … no nii, kuidas mina seda päriselt ette kujutan: päevitunud keha … kalipso on vahelduvalt … eks … sõltuvalt, kas ma olen juba vees või vette minemas … no vahelduv … vaheldub kalipso ja bikiinide vahel … ja siis juuksed … need on natuke pikemad, kui mul praegu päriselt, aegluubis lehvivad tuuled. Eriti pikad on siis, kui hakkan vette minema … vees võivad olla ka lühemad. Huuled on punased – kogu aeg, eks – nagu äsja värvitud! Ja siis nii möödaminnes ma võtan selle surfilaua … ja ok, enamik sellest toimubki aegluubis … hüppan sinna lauale … juuksed tuules lehvimas … huuled endiselt punased … nii punased, et paistavad ka kaldale, eks … ja siis olen ma ilusti kindlalt käed laiali torus selle surfilaua peal … no ja pärast tulen välja … ja kalipsost saavad päevitusriided … märjad veepiisad langevad päevitunud kehalt ja juustelt … aga ometi on juuksed soengus … hooletus elegantsis … eks! Ja huuled on punased! Tehtud! Ja ma olen selle ranna kõige ilusam surfaja! Võimetelt enamvähem keskpärane …. võrreldes meestega … naistest olen ma igastahes parim! Ja kui ma korraks mõtlen, et siis mulle tundub, et ma tahaksin olla nagu baywatchi Pamela Anderson, eks … aga kui natuke süvenen, siis pigem SIISKI see tumedapäine, kelle nime keegi enam ei mäleta, aga siiski … … No see oli Krissu refereering mu mõtetest … üle poole läks täppi.
Ja selle teema lõpetuseks …. ma ikkagi käin seal koolitusel ilmselt ära 🙂
Ja nüüd kohevarsti tuleb meile mitu külalist:) Ülehomme.
Käisime täna aianduspoes, oooooo – võiks öelda, et ma leidsin oma unistuste töökoha. No selline mitte turistilõksus asuv pood ja mitte mingi lillebukettide tegemine, eks. Aga no lähed kusagilt silla alt läbi, mingite garaazide vahelt, kus hunnik koeri lahtistes garaazides siestat peavad … no ja siis see pood. Ei midagi sellist uhkeldavat – lihtne selline. Esmalt on kohe sisse minnes nurgas aedikus 1 kits, tema kõrval teises aedikus eesel. Ja see kõik tundub jube normaalne kuidagi. Ja siis segamini igasugused maitsetaimed, tomati-, maasika-, tshillitaimed jne. Taga on suurem ruum, kus asub mingi kaktusekasvatus ja kõik need sadat sorti tundmatud puud jne. Ja müüjad – sellised ehedad hispaania keskealised mutid – no päris ära ei armunud, aga võiks olla võimalik, eks. Ja ma peaaegu suutsin ette kujutada, kuidas ma nendega seal koos töötaksin, kastaks taimi ja oleks muidu ilus!
Nii et nüüd kasvab meil omal tagaaias 2 maasikataime ja 1 tshilli! Tshillil on 1 punane kaun küljes ka juba, teised on veel rohelised. Ahjaaa – meil on maja taga selline väike maitsetaimede aed … võtad aga peenralt basiilikut ja teed tomati-juustu-basiilikusalatit. Ühe oivalise oliivõli sain ka – nii et kõik on perfekto!
Eile ma käisin väljas … täitsa üksi. Nagu kohe peol-peol. Plaan oli natuke väiksem kui see, mis tegelikult välja kukkus. Soomlaste mingi Ristikuaasa või alpliaasa baaris. Puhas kuld ja klassika – saaremaa valss tuli ka ikka ära! (Btw … Eddy, ma mõtlesin, et kui sa tuled, siis peaks seda „Saaremaa valsi“ karaoket kordama seal baaris, no seda, mis kunagi Helsinkis tegid:) Ma arvan, et lööks laineid küll.) Enamasti sisaldas baar selliseid keskealisi või vanemaid soome härrasmehi, kellest ma suutsin mingi põllumehe otsa sattuda – saime ühiselt aiandusteemadel vestelda. Vist. Pärast leidsin mingid oma vanuseklassi kuuluvad poisid ka, aga nii palju mul kainet mõistust (või lihtsalt mõistust) jagus, et diskoteeki ma ei hakanud nendega minema. Piirdusin lihtsalt seal kohalikus baaris a’la valsiga vms – kohutav. Frank Sinatrat seal dj-l näiteks polnud – jajah, ma käisin korduvalt küsimas ja nõudmas… Vot selline tase siis oli baaril ja minul.
Kodutee oli küll vaid ca 500 meetrit, aga selle läbimiseks mulle tundub, et kulus mul siiski vähemalt tund. Mis tähendab, et ma mõned päevad õhtul seda sama teed vist ei käi. No igastahes leidsin ma endale ühe a’la somaalia päritoluga „friends forever“-tüübi ka. Kui ma ühel hetkel tast olin lahti saanud ja burger kingis oma viimase euro eest väikesed friikartulid kätte saanud, siis seljataha vaadates hakkas nõks kõhe, kui mu uus sõber minuga koos einestama soovis tulla ning vähemalt edaspidisekski kohtamist kokku tahtis leppida.
Ahjaaa – no ja meie soome prouadest naabrid teevad mulle juba kohutavalt nalja. Igal õhtul vist käivad tantsimasJ Üks neist küll peamiselt räägib, et peaks minema, aga minu meelest pärast lõunat ma teda enam väga õues ei kohta … väike vine on tal juba kohe hommikuti sees ja ta suudab seda täiesti ideaalselt hoida üsna stabiilses vomis, selles osas hakkas kergelt kade lausa – igastahes täiega tundub, et tal on lõbus. Avastasime täna tagahoovis neil ilusa pitsilise pesu ka kuivamas, vanainimeste kohta ikka väga ilusa – nii et hästi läheb neil raudselt.
Ja sellel nädalal on siis plaanis, et homme läheme Las Palmasesse. Ja siis varsti on reede ja saabuvad esimesed külalised. Aga üldiselt on mul see tunne, et olen kohe täitsa õnnelik.
Üks mu sõber arendas siin mõnda aega tagasi stabiilselt teemat, et ta ei ole suures plaanis oma eluga üldse rahul, et see pole selline, mida ta oleks arvanud. Et kuidas tema elu ei ole ikka üldse Nagu Filmis …
Ja iga jumala kord tundsin ma alati, et jube imelik, aga mina näiteks enda puhul stabiilselt tunnen just enamasti seda emotsiooni: Einohh – Täpselt – Nagu – Filmis.
Ei teagi nüüd, KAS need elud on nii erinevad või on küsimus pigem iseenda suhtumises … või siis hoopistükis on tegemist sellega, et ka filme on erinevaid …
Ükskord siin natuke aega tagasi me võtsime koos no hmm, jääme selle juurde, et võtsime napsu ja panime maailma asju paika … osa saidki täitsa paika, osa jäid meist paikapanemata – teeme seda mõni teine kord, aga tookord püsisimegi kohe pikalt selle elu-nagu-filmis teema juures, oli täitsa mõtlemapanev õhtu.
Aga tegelikult … ma saan aru, et seda „Elu-Nagu-Filmis“ võib võtta nagu hästi mitmeti, eks. Ja ilmselt võetaksegi. Et no mina näiteks enamasti piirdun mingi oma kindla nägemusega, mu ilma-filmieluta sõber omas täitsa enda nägemust – no mõlemad sellised pigem tavainimeste moodi. Me isegi ei pretendeerinud sellisele kõrgemale klassile, nagu Krissu seda mõistab, eks: „No minu elus oli Elu-Nagu-Filmis-Hetk näiteks siis, kui astusin trammi sisse, maas oli vereloik … vaatan vereniret pidi, kuhu see suundub ja üksiku pingi peal istub soliidne härrasmees diplomaadikohvriga, millest tilgub ilmselgelt välja verd …“. Pulp Fiction ei ole ilmselt see film, millega me päriselt end suudaksime samastada … selle jätame vabalt Krissu osaks:)
Aga no üldiselt, et see soov elada nagu filmis … et pigem tundus mulle alati, et issand, no mida häda – KUIDAS ta ei saa aru, et keegi ei saagi KOGU AEG elada nagu filmis. Film on ju enamasti tegelikult mingi imeväike ajahetk kellegi elust … KAS me tõesti viitsiksime vaadata a’la „Sleepless in Seattle“ filmi edasi sealt, kust see pooleli jäi? Et no armuvad – probleemitsevad – saavad kokku – jäävad kokku / lähevad laiali – kõik. Aga sellest hetkest, kus juba on kokku jäädud, no ega ei viitsi küll seda argipäeva väga filmist vaadata, v.a juhul, kui näiteks peaosalist mängiks a’la Julianne Moore või Sharon Stone, siis ma vaataks vabalt ilmselt ka LIHTSALT seda, kuidas nad eluaeg kõigest tuba koristavad:)
Et kas kellegi elu üldse saabki olla kogu aeg Nagu Filmis. KUI, siis äärmisel juhul pigem võib-olla seriaalimõõdu annaks välja, eks.
Samas nüüd kui paar kuud on möödas, siis on aeg ja muud kokkusattumised teinud oma töö ning hetkel ta täitsa tunnebki, et elab nagu filmis:) Mina kui kõrvaltvaataja küll täpselt ei saa aru, mis filmis, aga no ilmselt ongi jällegi, et TEGELIKULT on kõik nagu enda sisetunde ja suhtumise ja mõtlemise küsimus. Et kui ise tunned, et on MIDAGI ERILIST – vot siis ongi see filmis-efekt vist!
Mul näiteks puuduvad ootused verest nõrguvat kohvrit trammis näha, eks – samas minu enda jaoks on ikkagi olenemata a’la Pulp Fictioni puudumisest kogu mu elu nagu suhteliselt filmilik. Võib-olla tuleb see sellest, et ma ise teen selle kuidagi nimelt selliseks. No et ei suudagi midagi väga argist kaua taluda vms. Et kui hakkab aga tunduma, et kõik kisub sinna argielu seriaali suunda ainult, siis ma ei oska sellega hakkama saada ja seriaalile lisaks vajan mingeid üksikuid filmikaadreid hulka. Ja teisalt – enamasti tunduvad need asjad ilmselt vaid mulle endale Nagu Filmis, eks ehk et ma suudan isegi no a’la kui istud mingi seltskonnaga lihtsalt kusagil kohvikus ja vot ka siis suudan ma tabada ära, et ISSAND, nagu filmis:)
Mulle küll õudselt tundub, et see pole nagu 1 film, milles ma elan – seda ei annaks nagu siduda kuidagi kokku, pigem nagu katkendid erinevatest filmidest. Et minu jaoks isegi piisab täiesti filmiefekti tundmiseks sellest, et kui sa teed midagi täiesti valet – no näiteks selle asemel, et sõita vastu hommikut koju või sinna, kuhu sai lubatud, istud sa täiesti südamerahus taksosse ning ütled, palun Kalamajja vms. Ja siis sa lähed, teadmata, kas sa üldse mäletad aadressi ja kas sind tegelikult ka üldse sisse lastakse, eks. Ja siis kui lastakse – vot see emotsioon, istud alasti teki sees aknal ning teed suitsu ja mõtled: „Kurat, nagu filmis“.
Või samas ka lihtsad asjad: suvised terrassilistumised, mis sageli venivad hommikutesse … ja siis kõik need maailmateemad, mis läbi arutatakse … no vähemalt L-wordi mõõdu annab ikka välja! Vähemalt! Ehk et ma ei alahinda nagu selliseid nn igapäevaseid asju, isegi osasid no näiteks lõunasööke mitte – SEST no päriselt, ka neist võib leida midagi NIII erilist.
Ja kui sa sõidad laulupeolt koju … kõik bussid on täis, täiesti. Ja siis leiad ometi kohe väravast ühe, mis on täiesti tühi … lisaks teile on seal veel vaid keegi õpetaja, kes jääb lootma, et lapsed ise koju saavad ning 1 imeilus portugali naine … ja siis te sõidate täitsa uhkelt selles tühjas bussis läbi linna ning teeääred on täis hääletajaid ning kuidas lõpuks hakatakse neid hääletajaid peale korjama ja see tunne, et kuidas kõik on nii valesti, et sa ei peaks üldse selles bussi olema ja sa ei peaks olema selle inimesega, kellega sa oled ja sa ei peaks minema sinna, kuhu sa lähed, AGA ometi on see kõik kokku nii hea, et sa tunned vastu hommikut, et see ometi ei juhtunud ju päriselt?! Pidi olema raudselt film! Ma ei teagi – et minu jaoks vist pigem teebki emotsioon just elu nagu filmilikuks. No et sündmused ise võivad ju olla noh – et kui neist rääkida, siis ei-midagi-erilist äkki. AGA see tunne, mis sul parajasti tekib …
Või kas või seesama, kuidas me selle sama sõbraga oleme tülitsenud ja siis no leppinud (siga! Ma ütlesin, et hakkad saama) või siis kodubaari leti ääres tunde ja tunde naisi passinud ning kirunud … eks. Et tema oli ju ka seal – situatsioon oli sama, aga üks näeb selles filmi, teine mitte. Et no olgu – ilmselt selle filmi nimi võiks olla „Baarikärbeste elu“ vms, tõesti jah mitte „Out of Africa“, aga kogu aeg ei saagi olla 1 film noh, on olemas ka b-kategooria filme … või isegi c …
Ja kui vahepeal oli mu elus kuidagi see periood, et valdavalt sisaldas see filmidest vaid katkendeid, eks või no võib-olla vahel ka treileireid filmidest, mis jäid tegelikult valmimata. Enamik oli selline seriaalimõõtu värk rohkem, aga üldplaanis oli mul täpselt seda just vaja. Siis nüüd, umbes viimased paar nädalat, kui ma vaikselt lootsin, et mõnda aega saan elada segus „Söö, palveta, armasta“ ja „Toscana päikese all“ SIIS VOT … sain mis tahtsin … juhtus täpselt see, mis annab selle tunde Elu Nagu Filmis: pärast pea kahte aastat suhteliselt õnnestunud pingutusi kõike väga iisilt võtta, et oleks hea lihtne külma närviga Eestist lahkuda, saabub umbestäpselt 2 päeva enne ärasõitu see teadmine – et universum on siiski minust võimsam. Võiks öelda, et vahelduseks on lausa see tunne, et oleks nagu ulmefilmi sattunud. No mitte sellisesse ulmefilmi, nagu Terminaator, eks, aga mingi teine ulme.
Ahh ja filmimuusika suudan ma näiteks oma peas ise alati stiilseks muuta! Et isegi, kui elu on parasjagu see „Baarikärbse“ film, siis peas panen aga taustaks Frank Sinatra, Raadio Maria või HU? ning selle lihtsa nõksuga olengi ka lihtsakoelised filmid enda jaoks piisavalt snoobiks teinud
Täna me käisime poes! No selles, mis asub otse mitte kuurortis, aga pigem nagu kohalike elanike TOHUTU supermaket, ca 15 km eemal. Ja kuigi, ma olen välismaal käinud küll, aga ikka IGA KORD toiduosakondades ma tunnen seda tunnet, et krt, nagu välismaal.
Ja natuke hakkas juba see kodune tunne peale – no et 5 toidukotti, 4 toitu ja 1 veini. Et siis see toidukottide osa on kodune – veinide osa on Hispaania. Ja kõik see kalalett … oehhhh. Kuna meil aga täna otseselt mingit suuremat toidutegemist plaanis ei olnud, siis värskeid kalatooteteid sel korral ei ostnud. Küll aga võttis Krissu õnneks igasuguseid külmutatud värke – no et teeks ise mereannipastat või nii:)
Poes hakkas vahepeal jube külm, korraks ei saanud enam arugi, et soojas kohas asuks – ja autos ka konditsioneer oli põhjas, nii et pmtliselt oli mu ainus soov lõpuks see, et palun sooja!!!
Ehh – ja üldiselt inimesed ikka ei muutu, naljad ka ei muutu. Kõik on täpselt sama, ei ole endiselt naljakas. Ja samamoodi on meil nüüd kodus lisaks ostetud roosadele veinidele ja proseccodele (mul on missioon – ei ühtki üle 1- või 2-eurost veini ja ainult pudelis!) üks see soomlaste kohvritäis gin long drinki ning 1 kohver koffi õlut … Nii et kõlab vist kordamisena – aga võib külla tulla küll. Ilmselt peame naabritega peo korraldama. No ja nii kui ginid otsa saavad (ahaaa, tähtaeg olevat ületatud), siis pidime kohe uue kohvri saama. Oeh – ja no mitmeid erinevaid kitse- ja lambajuuste on ka külmikus. Ahh, ostsime isegi kummimadratsi, et hea basseinis vedeleda:)
Ja põhimõtteliselt elan ma nüüd lootuses, et hiljemalt paari päeva pärast olen ma oma Eestist kaasavõetud tiisikusest lahti, nii et hommikul panen spordiriided selga ning lähen jooksma (vähemalt poodi saia järgi, no üle tee asub see). Ja pärast siis ujun mitu ringi.
Ainuke, mis siin sajaga sakib, on internet – aga võib-olla ongi hea, vähemalt seni, kuni tööd ei pea tegema.
Ja KUIGI ma tohutult armastan nagu kuuma-kuuma ja päikest, siis ERITI mõnusad on need õhtupoolikud terrassil. Päike enam otse peale ei paista, soe on ikka …
Miss Juuni klatsiklubi 