Ühistest asjadest

„No mismõttes teie?!  Teil ei ole ju MITTE MIDAGI ühist?!“ Tuleb ilmselt tuttav kommentaar ette. Võib arvata, et enamik on seda mingil moel kogenud. Eelkõige kommentaari, võib-olla ka seda, et tõesti polegi midagi ühist :))

Aga vot see situatsioon, et kus sa oled nagu leidnud kellegi, kelle puhul tundub, et VOT krt, no nagu isegi armunud äkki lausa natuke, eks.  Või no vähemalt meeldib väga juba ja paljud asjad tunduvad igatepidi ägedad ja õiged jne, eks – ja SIIS tulevad näiteks su sõbrad või no tuttavad või ema või no ükskõik kes, kes
kindlasti nii sind kui ka seda teist ikka „väga hästi tunnevad“ ja saavad hakkama
kommentaaridega, a’la „te ei sobi ju üldse, teil ei ole midagi ühist …“.

No tõesti, mida ühist te tahate, ah?!

Et mis on siis see, mida need nn sõbrad-tuttavad selle nn ühise all nagu silmas peavad. Mida rohkem ma mõtlen, seda tobedam see kohati tundub. Et kas peaks olema nii, et omavahel sobivad kokku sellised ühtemoodi tüübid, no a’la 2 rahulikku või siis 2 hullumeelset või no mida?! Et mõlemal peaks IQ olema kindlasti 128, pluss/miinus 5? Et ühine on see, et mõlemale peab kindlasti
meeldima teater? Ja kui üks armastab muusikale, teise jätavad need täiesti
külmaks – et siis nagu ei peaks omavahel sobima või?!

Ma tean ühte paari, eks, kelles kõik tundub algusest peale täpselt selline, et neil on vist kõik sarnane. Mõlemad on sellised vaiksed ja märkamatud, hmmm, minu jaoks pigem täitsa igavad tüübid. Isegi välimuses on neil nii krdi palju ühist, eks. Algusest peale olid jube sarnased, eks ja mida kauem nad koos on, seda enam ühtemoodi nad lähevad. Kui alguses oli vähemalt 1 neist vahel natukenegi ei saaks öelda, et terav – kaugel sellest – aga no natukene nagu midagigi oli – siis praeguseks pole seal enam midagi. Et eraldi võttes nad nagu vist niiii igavad polnudki, eks. AGA nii kui kokku said, siis läksid kõik need omadused astmesse kuupuur ja tulemus on, nagu ta on. Vahel ikka vaatame osade inimestega, et no ei ole ühtegi niiii märkamatut paari ja vot, et TÄPSELT sarnased tüübid on üksteist leidnud, neis on ikka jube palju ühist… Igasugune elu oleks nagu suhtest puudu. Ilmselt nad isegi ei tülitse kunagi, no ok – isegi ei kõrgenda häält, eks – sest nad on ühiselt nn vaiksed ja rahulikud tüübid. Ei oskagi nüüd öelda, on see siis tõesti hea, et neil nii palju ühist on?!  Või no hea või mitte, ega ta minu jaoks ei peagi hea olema –KÜLL AGA, ma ei usu, et see peaks olema nüüd see ideaal. Ideaalne, kuna neil on ju niii palju ühist, ilmselt isegi kõik maitsed ja mis seal salata, kohati tundub, et ka kõik mõtted on ühised – kahe peale noh.

Ja siis, kui nüüd mõelda veel mingite paaride peale, kes on mingi aeg koos olnud – et ega ei tulegi nagu kohe pähe, et mis neil TEGELIKULT ühist on. Ja kas mina kui kõrvaltvaataja üldse peaksingi sellest aru saama?!

Pigem mulle näiteks õudselt meeldib mõelda, et kas üldse peaks olema inimestes, kes no üksteisele meeldivad jne, et kas neis peab kohe olema mingeid selliseid ühiseid jooni v teemasid, mis võõrale pilgule kohe näha on … No ma ei tea:) Ja üldse, mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et väga palju just ei tohikski olla sarnast – et mida rohkem erinevusi, seda rikkam see suhe võimisiganes on või saab olema. Küll aga jah – mingid elu põhiväärused vms võiks olla laias laastus võib-olla lähedased. Õige ja vale mõisted peamistes asjades või midagi sellist.

No näiteks, et kui ma ise olen kohati selline hmmm, tõmbleja tüüp, eks – ja suhtkoht võib-olla rahutu, siis tegelikult ma vist ei eelistaks oma kõrvale samasugust. Võib ju olla, et lühiajaliselt on isegi täitsa fun, eks, aga no pikemas perspektiivis kui 2 nädalat, ma ei suudaks seda välja kannatada:) Jube väsitav oleks. 2 hullu on ikka 2 hullu ja ilmselge liig:)

Samas oma „suhete“ põhjal ma võin järeldada küll, et on mõned asjad, mis vist jah, peaksid ideaalis olema ühised. SAMAS aga – ma õudselt arvan, et mitte keegi teine ei oska selliste minu asjade kohta midagi otsustada ega arvata.

No et kui mulle ikkagi meeldib kohutavalt vahel lihtsalt no nautida päevi ja sööke ja jooke ja jutuajamisi jne – no nagu hmmm …. et selline nautija tüüp, eks,  siis ma vist ei eelistaks suhet kellegagi, kellele sellistest asjadest osasaamine mitte midagi ei paku. No näiteks, kunagi mul oli 1 hmmm …. tuttav:) (jääme selle juurde) – ja ma mäletan, et vahel oleks õudselt tahtnud , et teeme midagi head süüa või läheme kusagile välja sööma ja mõnulema … ja kui stabiilselt ja muutumatult järgnes iga kord vastus a’la “vabalt võime ka lihtsalt makarone keeta, mul pole kõht tühi, vahet ei ole mida süüa ju …” siis ühel hetkel saab ikka kõrini küll.      Ja kuigi kiputakse arvama, et hea toit ja vein meeldivad ju kõigile – no vbla, et meeldivad küll jah (enamikule), AGA et lihtsalt meeldimisest jääb vahel väheks … et kui nagu kirg nende asjade vastu puudub, siis seda on nagu minu jaoks vähe, tühi kõht ei ole see peamine:) Ehh, no see nautimisoskus.
Kui seda ei ole, siis ei ole. See on erinevus, mis mind segaks.

Või näiteks, kui mulle vahel õudselt meeldib lihtsalt nagu rääkida, analüüsida mingeid kas või täiesti mõttetusi, eks – ja teiselt poolt tuleb alati vastuseks: “Ahh, mis vahet või ehh, mind see ei huvita, mis sellest ikka pikalt rääkida jne.” Ja kurat, kas või oskus ajada lolli juttu, eks. KUI selline verbaalne osa ei klapi üldse, siis ei klapi tõesti ka muu – jah, see võiks küll olla natukenegi ühine.

Ahh ja no see on nagu seksiski, et on tüüpe, et kes lihtsalt no seksivad, eks – no et saab tehtud ja on hea olla – aju suhtkoht väljalülitatud. Kui seda aju üldse on. Ja on need, kes seksivadki ajuga, eks. Mitte et vahel ei võiks aju unustada – absoluutselt väga hea, kui saab:) Küll aga, kui seda aju mitte kunagi ei ole – siis vot sellise nn ühisosa puudumine oleks pikas perspektiivis täitsa tappev. Aga ma ei usu, et ka SEE nn ühisus hakkaks kommentaare jagavatele sõpradele või oooh, vanematele, kuidagi kohe silma ….

Et pigem nagu ikkagi ühised võiksid olla sellised tegelikult väikesed pisiasjad – mitte midagi sellist, mis kohe avalikult kõigile silma torkab: a’la näed, nad sobivad nii hästi, mõlemad on poliitikast huvitatud ja ühiskondlikult aktiivsed… Et minu jaoks pigem sellistest ühisosadest justnimelt ei piisa – need on nagu välised, teiste jaoks nähtavad, eks.

Minu jaoks vist ongi, et ei pea olema ei tea mis suured ja
silmapaistvad asjad ühised – pigem olen ma ikka Erinevus Rikastab printsiibi
pooldaja – enamasti peitub kõik just nagu pisiasjades, selles, mis võõrale
pilgule jäävad siiski enamasti märkamata, vahel ei saa isegi kohe aru ehk. Ühine
arusaam argipäevast ja pisikestest asjadest – see vist on oluline.  Ja mingis mõttes mulle tundub, et need asjad, mis ma arvan, et võiksid ühised olla …. on no umbes natuke sellised, et nad siiski eeldavad paraku natuke üle keskmise ajuehitust – et see on nagu lihtsalt juba puhas elementaarsus noh.

Ja üleüldse, kurat – no kui sa näiteks tunned kedagi vaid ca kuu aega, siis PIGEM jumal tänatud, et EI OLE midagi väga kapitaalselt ühist:) No milleks nagu siis üldse kellegi teisega suhtes olla, vabalt äkki piisaks ka iseendast, milleks võtta keegi peaaegu täpselt sarnane…

Kuigi teisalt … kaugel nad selle kloonimisega ongi juba … saaks kõik endale lõpuks sellised suhted, kus on kohe väga palju ühist.

Ood sigarettidele

Oleme jälle kohal. Tänaseks õhtuks siis juba 2 tervet päeva
oldud. Ja mõte põhimõtteliselt ei tööta üldse. Või kui täpne olla, siis töötab,
aga kohutavalt hüppeliselt. Peamiselt kolme teema vahel. 1 mõte on see, mis on
siinse eluga seotud, teine mõte hõlmab täielikult asjaolu, et olen nüüd oma 15
aastat kestnud suitsetajakarjääri lõpetanud – kolmas päev ilma ühegi suitsuta.
Ja kolmas mõte on ka – ühel päeval jõuan ehk ka selleni – naised.

Aga üldiselt pean vist alustama sellest sigarettide teemast,
sest mingi vabandus peab sissejuhatuseks olema sellele, et lauseehitus ja kogu
see kirjutamisvärk ei taha üldse tulla ega joosta. Absoluutselt on lugu nii, et
ilmselt pool mu geniaalsest ajust on siiani olnud suitsetamise teene ja ma
peaaegu usun, et nikotiin paneb aju paremini tööle. Või siis no paneb tööle –
hetkeseis on selline, et tundub, et ilma ei tööta mul kohe üldse:)

Ehk siis plaan suitsetamine maha jätta oli mul juba siis,
kui ma natuke üle aasta tagasi uude kohta tööle läksin …. no et tööd
kindlasti palju ja katsun maha jätta. Kahjuks selgus, et mu laud asus otse
suitsetama minejate tee peal, nii et sinna see plaan ka jäi. Aga no kuna meil
lapse väga konkreetne ja tungiv palve on juba pikemat aega olnud see, et tema
ema ei suitsetaks, siis mingis meeltesegaduse hoos saigi talle lubatud, et
vott, kui Kaaridel kohal oleme, siis ei tee ma enam ühtegi suitsu. No ja kohal
me nüüd siis oleme. Ja olgu – tegelikult ma sain ikka ise ka aru, et vanus ja
staazh on juba selline, et enam ei tohiks.

Siin viimase paari kuu jooksul olen vahelduvalt neid suitsetamisvastaseid
plaastreid ka kasutanud, aga päris lõplikku efekti need ei toonud, nii et
lõpuks panin kõik kaardid sellele, et kui sai lubatud, et Kanaaridel enam ei
tee, siis kuni selleni lõpuks panin ikka täiega, et kuna varsti enam ei saa
üldse. Plaastreid võtsin ka mingil põhjusel kaasa vaid ca 3 tükki. Ehk siis mu
viimane suits oli reede päeval Tallinna Lennujaamas. Oeh. Ja enne seda mitu
päeva täitsa hullumeelsed päevad ja ööd sai ikka korralikult end ära
suitsutatud – igas krdi mõttes. Lennukis oli täitsa okei veel – avastasime seal
müügil ka mingid plastmassist suurte sigarettide moodi nn suitsud, no a’la nagu
elektrooniliste sigarettide moodi, aga ilma igasuguse nikotiini ja tõrvata jne.
Pmtliselt mingi veeaur tuli välja. Ostsin kohe 2 tükki, täitsa ajas mingis
mõttes asja ära – tänaseks on mõlemad muidugi otsas. Esimene terve päev ilma
suitsetamata oli talutav, eriti kuna mul on mingi tohutu köha ka, aga täna
lõunast läks asi hulluks. Hommikul plaastrit ka ei pannud, et ahh, äkki pole
vaja. Poole päeva pealt hakkas silme ees virvendama ja kohe nagu ei pannud
pilti kokku, et milles asi (no aju pole noh). Kui lõpuks aru sain, siis
sundisin teisi mööda linna apteeke jooksma ning mulle nicorette’i nätse otsima –
normaalne – kõik apteegid olid kinni. Ja et oleks ikka selge, KUI kohutavaks
see tunne läks – siis, mhmhh, käisin ise ka 3 tiiru linnale peale, et mismõttes
ikka pole ükski apteek lahti. Ei tehtudki lahti. Nii et õhtul panin oma viimase
plaastri nüüd peale ning hommikul on esimesel ärkajal kohustus apteeki
suunduda.

Ja tõe huvides pean tunnistama, et eile õhtupoolikul noh,
hmmm …. tegin oma esimesed drinksid ka ära (ilmselt ka nüüd pikema aja peale
rohkem ei tule neid). Aga no see vana reegel, et need pudelite suurused on väga
kehvalt tehtud, et 1 pudel on vähe, 2 on jällegi palju. 2 roosat proseccot on
eriti palju. Ja nii kusagil 1,5 pealt tuli see, et no aga 1 suits siiski äkki
… Siinkohal suured tänud Krissule, kes suutis mind kuidagi (ma ei hakka
täpsustama, kuidas see kõik oli) veenda, et see oleks 1 suur viga – nii et
suutsin ka sellest olukorrast suitsu mõttes puhtalt välja tulla.

Ahjaa – seda tahaks ka mainida, et suitsetada võib siin ju
igal pool ja suitsud on odavad ja täna poes käisin kurva näoga ja vaatasin
kõiki neid ilusaid värvilisi sigarette …. oeh. Ja sellised ilusad lõhnaõli
pudelite moodi karbid peenikeste vogue menthol sigarettidega. Mitte et ma neid
kunagi oleks armastanud, aga no niiii ilusad tunduvad seal lettidel.

Ehk siis, kui mul see tohutu köha ära läheb, siis hakkan
ennast vaikselt spordiga kurssi viima vist. Endiselt loodan asendada
suitsusõltuvust spordisõltuvusega. Ujumine on täiesti kindlasti plaanis, no ja
eeee, kui mu põlv vähegi võimaldab, siis jooksmine. Tenniseväljakuid vaatan kah:) Täitsa lolliks läinud.

Rohkem ma ei suuda praegu keskenduda, nii et neist teistest
teemadest edaspidi, aga kokkuvõttes on meil siin ikka stabiilne – no päike ja
suvi ja elamine superluks ja universumit tuleks vist ka kiita – andis ilusti
märku, et ta on olemas. Otseselt kergemaks sellest just ei läinud, aga ju ongi
pikka aega liiga kerge olnud.

Ja remargikorras – ühel päeval tuleb Ood snoobide teemal. Krt, Carol – sinu süü, et nii kui snoobidest juttu tuleb, mul hakkab peas see lugu kummitama:

Iga nurga pealt pinnapealselt

2 pudelit veini, 1 pudel Calvadosi ja seda jagatud kahele  inimesele ning ühel hetkel saabub ikka see „järgmine päev“ …

Et mis krdi moodi saab öösel tunduda nii ABSO-ABSOLUUTSELT Geniaalsena mõte teha Eestisse uus partei.  Ilma naljata: midagi sarjast Keskerakond ilma Savisaareta ning kuhu võetaks ainult Eriti Shefid inimesed, alustuseks muidugi siis need 2, kes vestluses osalesid ja veini jõid.  No ja põhimõtteliselt ilma igasuguse poliitilise süvaanalüüsita – rahvus- ja muud vähemuste küsimused said küll täielikult läbi arutatud; majanduspoliitika ei huvita naguniii ju kedagi, seega pole mõtet ka veinijoomist sellega väga rikkuda – ning Nii Ilmselge, et võit on kindlustatud – kogu asi tundus vaid vormistamise küsimus.

Ehk et nagu ma alati olen rõõmustanud, et eriti hea süsteem ikka, et abielluda ei saa kohe, kui oled otsustanud, muidu oleks ma ilmselt 3 korda lahutatud. Nüüdsest võib samasse kategooriasse lisada ka ilmselt selle, et hea, et parteisid ei saa nii naksti keset ööd vormistada.

*******************

Ja üldiselt on mul hea meel tõdeda, et trennis on ikka samad näod, kes 1,5 aastat tagasi. Vaatasin nende lihased ka üle, olid mu mälu järgi täpselt samasugused kui toona. Seega – milleks käia trennis kogu aeg, kui võib ka aastase intervalliga. Alati jääb muidugi variant, et nad ei tee seda lihaste vms saamiseks (kangitõstmise puhul on see küll kaheldav) vaid et nad tõesti teevad seda puhtast naudingust ning käivad justnimelt seepärast seal pea iga päev  – aga no see tunduks juba kergelt veidruse kategooriasse minev.

************

Lauamänge tahaks mängida, midagi sarjast Eestimaa mäng ja Alias. Aga ma tunnistan ausalt, et mul on nendega omad kiiksud. Ja tundub, et mitte üldse väikesed. Kui keegi tunneb, et ta suudab rääkida kiiremini kui 5 sõna minutis või siis ei kasuta lauseid sarjast: „Miks ma peaksin teadma midagi Varia-teemast, kui see mind ei huvita“ (ärge saage valesti aru, ei ole oluline see, et neid kõiki suvalisi fakte peaks teadma, aga mingi üldisem asi siiski on tähtis) või siis ei ole tasemel: „Kelle mõtteid ma nüüd mõtlema pean“ – Shoot! Mängud on mul olemas.

**********

“Tantsud tähtedega” vaatan ka. Puujalg – aga ikka vaatan. Ja iga kord mõtlen, kuidas 1 naine võib tantsida ja püüda jne – ja temas puudub ikka igasugune kirg – ja mind häirib see, kui ma seda tantsus ei näe. Ja teine lihtsalt läheb ja teeb ja temas lihtsalt on see miski olemas, isegi kui ta on kohati puujalg. Aga no see miski tuleb neis ilmselt vanusega.

 

Ka libu võiks olla stiilselt

Mida aeg edasi, seda enam ma mõtlen, et kui ma tahaks ja jaksaks, siis ühel päeval ma peaksin sellest kodubaari elust ja sellest kõigest, mida ma seal näen, raamatu kirjutama. Ausalt – see oleks üks täielik sopakas, odav selline.

Nojah – oskusi kirjutamiseks võiks ka olla, samas, mulle tundub kohati, et seda ainest on seal nii palju, et isegi alla keskmise oskustega saaks hakkama. Sa lihtsalt vaatad ja heal juhul natuke mõtled ka (või isegi parem on vist mitte mõelda) ning kogu lugu saabki paika – nii iseenesest jookseb kõik kätte.
****
… ja ma panin neid plaate masinasse ja üritasin kohati saali mitte vaadata, nii paha hakkas. Odav oli. Ja tegelikult üritan ma väga sageli mitte vaadata ja mitte mõelda ning süveneda, aga on mingid masohhistlikud hetked, kus sa sunnid end selleks. Ja siis hakkad jooma. Õudne. Võimalik, et sunnidki end vaatama, sest otsid põhjust joomiseks, eksole … no mine tea…
****
Aga kui alustada algusest … või noh, päris algus on juba aastate (ok, kümne või okok – isegi rohkema) kaugusel, aga kui alustada sellest lähemast algusest, siis käisin laupäeval kodubaaris diskot tegemas. Tegelikult on see JUBE hea vaheldus enda vormis hoidmiseks – vaatad nagu kaine pilguga seda asja enda ümber – ja sa näed, ja sa näed ja sa näed… näed LIIGA palju.

Pilt1: kusagilt koridoris oleva laua pealt on näha, et keegi nagu seisaks mingis mustas pikas riietuses laua peal, põlevad kuuseküünlad küljes ja riided koos nende küünaldega õõtsumas.

Pilt2:  SEE paar on jälle kohal – sellised teistmoodi natuke – poiss ja tüdruk, aastates nõks alla kolmekümmet ilmselt. Nad hakkavad silma, sest nad on natuke teistmoodi riides, omavahel sünkroonis. Tantsivad päris hoolega ja kenasti ja ilmselgelt on näha, et neil on teineteisega huvitav.

Pilt3 (või siis pigem heli): kellegi ilmselt naisterahva hääl karjub absoluutselt iga loo alguses kusagil diskoripuldi ees pingil metsiku häälega: “UUUUUUUUU”. Täpselt nii, nagu iga kord tuleks talle keegi kallale. See on jube – pärast viiendat lugu hakkab pea valutama ja sa üritad seda ignoreerida.

Umbes pool tundi hiljem.

Pilt nr4:  see Keegi, kes seal koridoris nende kuuse elektriküünaldega seisis, ta otsustas astuda suurema publiku ette, nii et ka diskoripuldist on nüüd pilt täielik. Tuleb 1 poiss, üleni mustades riietes, selline must hõlst on ümber ja ta ise on hästi ilusti ära säetud, kohe näha, et on vaeva näinud. Mõjub natuke naiselikult, eks. Või siis päris palju. Ehk siis astub see mustas naiselik ilus poiss, elektriküünlad, mis parasjagu ei põle, üleni ümber mässitud, üle tantsulava … juhe taga … Sirts hoiab juhet … ning abivalmis baaritöötaja paneb selle juhtme pistikusse. Ja nüüd ta siis seisab seal – põlevad kuuseküünlad ümber ja hakkab seina ääres tantsima. Ja esimene mõte on: issand jumal, küll on kirju ikka see maailm.

Pilt nr 5:  See poiss sellest sünkroonisolevast paarist käis soovilugu tellimas, Eurythmics “Love is a stranger”. Pole midagi öelda, hea maitsega poiss. Ja nii mõnusalt viisakalt küsis. Polnud suuremat purjus ega midagi. Läks ära tantsima.

Pilt6: Sünkroonis paaril on juba ilmselgelt VÄGA tore ja on saavutatud mingi staadium (mida ma olen tegelikult ka varem juba näinud): poisil on ülakeha enam-vähem paljas ja kohe-kohe on naisel ülakeha täiesti paljas. Ja ta tunneb end selle kõige juures ilmselgelt silmaga nähtavalt nii hästi! Ja ok, esimesel korral oli see võibolla kergelt hämmastav, eks – et keegi tantsib nii südamerahus paljaste rindadega seal. Aga kui sa näed edasi neid asju, sa näed sügavamale … ja nad suudlevad seal platsil väga ennastunustavalt ja teevad muidu huvitavaid asju, eks …

Pilt 7: Kaablikutt (mis pidi olema selle kuuseküünaldega poisi hüüdnimi) on iseendast ja küünaldest ilmselgesse ekstaasi sattunud. Tantsib ja hõõrutab end seina ääres, vahelduseks limpsib keelega neid küünlaid ja peaaegu on tunne, et ta on sellest kõigest väga lähedal orgasmile.(Ok, ma tunnistan, et mina kui väga elektrikartlik tüüp sattusin kergesse paanikasse, aga õnneks eksperdid mu kõrval rahustasid mind maha, et pidavat ju olema veekindlad küünlad ka). Nojah – tõesti – algul vaatad ja naerad, kolme minuti pärast juba naeratad, vist seepärast, et sa avastad, et sul pole piinlik seda kõike vaadata, pigem isegi tore. Sest selles on see MIDAGI.

Pilt 8: sünkroonis paar ja kaablikutt on üksteist leidnud ning nüüd on neid vahelduvalt neli: tüdruk-poiss, kaablikutt-küünlad. Eks nad siis kombineerivad igatepidi neid osi seal tantsupõrandal.

Ja siis saabub muuutus: need  1, 2, 4, 5, 6, 7 ja 8. pilt tunduvad ühest hetkest nii hämmastavalt ok! Seda kõike oli lausa hea vaadata, eks. Ja sa saad aru, mis ja miks sulle nii mõjub.
Pilt 9:  see imelik naishääl 3.ndast pildist, kes oli iga loo vahele “UUUUU” karjunud, on otsustanud, et nüüd, kui ta on baari suutnud peaaegu tühjaks juua (noh, tegelikult paistis ta küll see tüüp, kellel on viinapudel baari tulles kotis), on tal aeg otse diskoripuldi kõrval lauale püsti tõusta. Ja siis ta tõuseb püsti – jupats selline, tõstab käed üles ja lihtsalt huilgab looma häälega üle saali. Siis pöörab ennast puldi poole ja tõstab särgi üles, et me kohe KINDLASTI tema paljaid rindu näeksime. Nojah, nägime küll. Ei olnud midagi erilist. MItte midagi. Paha hakkas. Väga. Ja kui sa pöörad pea iiveldades kõrvale, siis ilmselgelt tõlgendab ta seda nii, et me ei julge vaadata ja järgnevad täpselt samasugused pildid korduses. Tõuseb lauale ja karjub ja seejärel tõmbab oma särgi üles ja näitab meile oma rindu. Lõpuks ta karjuda enam ei viitsinud, näitas ainult rindu. Jube piinlik oli. Minul. Temal ilmselt mitte. Ja kõige rohkem ei salli ma seda, kui mul on piinlik teiste tegude pärast, tegude, mis minusse ju üldse ei puutugi.

Ja siis sa näed pilte, mis alati korduvad – näed neid, mis on parajasti sinu ees ning meenuvad need, mida sa oled läbi aastate näinud: neis ei ole tegelikult mitte midagi erilist, aga mis ometi mõjuvad iga kord. Võimalik, et mõjuvadki justnimelt sellepärast, et neis puudub see MISKI – on 1 suur tühjus. Sa näed seda ringi. Neid purjus inimeste labaseid suudluseid ja peaaegu vahekorda astumisi seal tantsupõrandal, inimesed on enamasti samad, ainult erinevas koosluses ja seda tohutut odavust. Ja sa tunned iga kord, et nii krdi masohhistlikult hea on seda näha. Ja ometi piinlik. Eriti piinlik hakkab mõttest, et kas osad neist tõesti ärkavad hommikuti koos ja mis nägudega nad üksteisele otsa vaatavad.

Ja nii ma seal seisin ja mõtlesin, et mu tuttaval, kes kunagi ütles, et ma olen mingis mõttes snoob, oli tegelikult kuradimoodi õigus. Kuigi siis ma teda ei uskunud. Ja võib-olla on see kõik lihtsalt aja ja sündmustega minus arenenud.

****
See nn kaablikutt – jah, mulle meeldis ta – sest temas oli stiili! See sünkroonis paar – jah, ka nemad meeldisid mulle, neis oli midagi nii äraütlemata sümpaatset! Eriti selles poisis. Ei saa salata, et sümpaatsemaks tegi neid ka asjaolu, et kumbki neist polnud maani täis. Samas, ka teatud määrani purjus võib olla hämmastavalt stiilselt, ilma, et sa muutuksid odavaks. Aga see KIRG üksteise vastu – isegi see, mismoodi see poiss seda tüdrukut vaatas, kui ta seal paljaste rindadega tantsis … selles polnud grammigi odavust! Selles oli kuradi moodi stiili ja sära.

Ja siis tuleb see maani täis loomahäälega lesbi (ausalt, ma tean, et see on praegu stereotüüpne lähenemine:)), aga ma ei leia praegu muid sõnu selle iseloomustamiseks … ja röögib ja rabab oma rinnad niii kuradi odavalt paljaks ja ta arvab, et me kõik peame seda nautima ja talle selle eest ilmselgelt tänulikud olema.

Mnjah.

Aga kokkuvõttes – issand, kuidas ma armastan inimesi, kes ei taha paista olla, vaid ONGI. Kelles on seda stiili ja Iseendaks-Olemise-Oskust, kelle iga liigutus võiks olla väärt miljon krooni. Ja kuidas ma ei talu tüüpe, kes nii õudselt tahaksid välja paista ja olla – aga nad ei mängi seda välja – neis puudub see miski, et küündida ja nad ei saa sellest aru ja siiski üritavalt nii meeletult, et lõpuks on see kõik nii krdi hale ja odav, et vaevalt väärt vaid 5 senti.

Kui sa tahad nii õudselt oma rinnad paljaks võtta, palun – aga kurat, sa pead seda tegema nii, et see poleks labane. Kui sa tahad olla libu, palun – ole, aga ole seda julgusega ja väärikalt – mulle õudselt meeldib selline vastuolu, et sa teed midagi, mis mingis stereotüüpses lähenemises on hästi odav, aga kui sa teed seda hästi ja oskad sellest ise mõnu tunda, siis on see väärt peaaegu poolt maailma!  Ja kui sa seda niimoodi teha ei suuda või ei oska – siis jäta palun riided selga ja ära üritagi, sest suures osas on see suursugusus ja stiil vist siiski kaasa sündinud, aga mitte õpitav.

Pildikesi perevestlustest

Tegelesime paar päeva lapsega suviste ilmade nautimisega ja väike väljavõte südamlikust perekondlikust ema-lapse vestlusest:

K: Noooh, päevitad siin jaaah, tahad ilusaks saada, et  ….ga kohtama minna.
Mina: Tõesti, saa aru,  mind ei huvita temaga kohtamine.
K: Mis ei huvita, mind küll huvitab.
Mina: Et sa tahad ise …ga kohtama minna??
K: Jahnoh.
Mina: Kuuule, lõpeta ära, sina mine ja kohta hoopis oma Pauliga palju tahad (Paul on siis lasteaias mu lapse kavaler, kellega ta mingi aeg tagasi pulmad pidi tegema, aga meie kõigi kurvastuseks muutis Paul viimasel hetkel meelt).
K: Saad aru, me ei saa ju Pauliga kohtama minna, me eksime ära!
Mina: Mismõttes eksite ära? Kohtamine ei tähenda, et pead ringi kõndima võite ka kohvikusse niisama kohvitama minna – see on ka kohtamine.
K (solvunud häälega): Mhhh, kuidas sa aru ei saa, Paul ei joo ju kohvi! (mitte et ka minu laps tohutu kohvijooja oleks, eksole, no 2 korda elus tass piima väikse sümboolse kohvilonksuga)
Mina: No siis võib mahla ka juua, kohvitamine ei pruugi alati kohvi joomist tähendada, võib ka muud juua!
K: No kuuule, mahla ta ka ei joo. Paul joob õlut – ta on ju mees!!!

Vaikus …

Ausalt – imelik, mind paneb ikka mõtlema, et kuidas meie laps, keda me üritame suhtkoht kasvatada, et poleks väga soorollikeskseid nägemusi, saab hakkama selliste asjadega, et “mehed joovad õlut” (tunnistan ausalt, et mina ise ka vahel ikka joon õlut – vahel kohe mitu tükki ja ikka on nii, et “õlu on meeste jook”), “ainult mehed saavad ju direktorid olla” (selle väljaütlemise meenutamisel saame me ka veel aastaid hiljem väiksed värinad, eksole, aga süüdistada võib selles küll “Mõmmi aabitsa vol 2te” jne.

Natuke küll rõõmustab see, et ilmselt meie pikaaegse veenmise tulemusena on ta siiski jõudnud sinna, kus ta vahel ikka sisendab ka juba iseendale elutõdesid sarjast: “Eksju kõigil võivad pikad juuksed olla?”, “Kui tüdrukud tahavad, siis nad ju võivad ka sinist värvi kanda”, “Onju nii, et kui poisid ikka tahavad, siis nad ju VÕIVAD seelikuid kanda” jne:)

Täna menüüs: seks rannaliival

Täna teatas mulle üks mu kõige suurem romantikust sõber, keda ma olen elus üldse kohanud, et ta on armunud. Näitas pilti ka, täitsa ilus mees (no mitte minu maitse, aga ma sain aru, et ilus vist) – selline mehelik, pea kiilaks aetud ja puha, kergelt nagu macho, AGA no see pilk – minu jaoks täitsa selline teate küll, kutsikapilk:) Ja ma sain nii hästi aru, et temasuguse romantiku jaoks on see täpselt selline ideaal. Midagi nagu mehelikku ja midagi nagu nii Nunnut noh:) (no hard feelings, onju).

Millalgi eelmisel suvel me istusime karja naistega ühes vanalinna kohvikus – Vene tänaval asub, ma tõesti nime ei mäleta. Huuu – astud sisse, roosad kõrgete seljatugedega vanaaegsed toolid, ilusad koogikesed letil ja no hubased nurgakesed jne – nooh, vist 100% puhast romantikat – teate küll selliseid kohti, eks. Ja no teemaks oli ilmselt nagu meil tavaliselt „seks ja suhted ja naised (vahel natuke meestest ka) ja seks“. AGA no ju see koht oli siis selline, et mingi romantikahõngu ta üles võttis ja sedakorda läks teema ka sinnani:S

Ehk siis selgusid erinevad nägemused valdkonnast „romantika“. Ma olen alati mõelnud, et issand, kas päriselt on olemas selliseid inimesi, kelle jaoks on Eluilus see situatsioon, kus sa oled armunud ja sind kutsutakse õhtusöögile ja siis sa saad ilusti südamekujulise karbikese sees oma kihla- või-misiganes-sõrmuse, või siis teate küll, hakkad shampust jooma ja õnnekombel jääb sul pokaali sees olev sõrmus alla neelamata, eks; seejärel on broneeritud hotellituba, kus on voodile asetatud miljon roosi ja tuba on küünlaid täis ja siis te seksite, eiei – oot, armatsete, eks. Sõna „seks“ pole sellisel juhul vist piisavalt romantiline. Noh, tol korral selgus, et jah, tõesti, sellised inimesed ongi olemas, kelle jaoks just täpselt Seee ongi see kõige ilusam ja parem ja ihaldusväärsem ja see asi, mida niiii õudselt tahaks ja mis niii väga meeldib. Ja mis seal salata, 1 selline inimene on lausa mu sõber:) Vist oli keegi seal veel, kelle meelest see oli täitsa ok, nii et ma elan edasi sügava kahtlusega, et kogu maailma peale tuleb neid kokku ikka täitsa arvestatav hulk, kui juba 4-5inimeselises seltkonnas neid leidub! Aga noh – see seletab ka, miks neid samalaadseid filme nii palju on – ju siis on ikka publikut…

Nooh ja siis tuli muidugi teemaks ka see teada-tuntud naiste romantikaunelm – seks rannaliival. Teate küll, päikeseloojang, sa oled kellegagi kahekesi ja siis lained laksuvad ja teil jagub silmi vaid teineteisele ning kuna “see pole ju ometi planeeritud üritus, vaid on see-juhtus-täitsa-spontaanselt”, eks, siis mingit lina või käterätti teil kaasas pole (muidu oleks liiga läbinähtav, onju) ning siis on see rannaliiva seksi osa. Nojah – ausalt, ka selle romantiline väärtus on mu meelest kaheldav. Siinkohal tsiteeriks mälu järgi ühte Väga Austatud tegelast seltskonnast, kes ALATI sellise teema juures tuleb välja oma kommentaaridega a’la „mis on selles romantilist, kui liiv krudiseb kannikate jne vahel?“ Ma olen temaga nõus. Absoluutselt. KUIGI ajalugu ja kogemused on näidanud, et ometi ei takistanud selline tohutu pessimism sellel samal inimesel hiljem teatud perioodil õhtuti ühe inimesega randa jalutamist, düünideni jõudmist ning sedasama „romantikat“ harrastamast. Ok, planeeritult võttis ta vähemalt teki kaasa. Ja eks ta olegi, teoorias võime me kõik vahel tugevad ja iroonilised olla, praktiline elu nõuab aga oma osa. Samas, ma olen talle andeks andnud tema reeturikkuse sõnade ja tegude vahel, sest väidetavalt tulenes tema tegevus puhtalt parema pinna puudumisest:)

Ja tollases seltskonnas oli ühe inimese meelest romantiline see, kui keegi paneb endale punase paela ümber ja kingib ennast talle sünnipäevaks – nojah, ka selle kohta olid mul omad kahtlused tasandil, et siis nagu natuke oled olukorras, kus sa peaksid selle kingitusega ka midagi ette võtma, AGA kui sa parasjagu tõesti ei viitsi või ei taha, et siis on nagu noh, imelik – et ok, teed paela lahti ja teed suitsu edasi võinii. Nojah, selle peale ma sain väikse sõnavalingu osaliseks, et ma ei oska üldse vabalt võtta vms, et looooomulikult ei peaaaa midagi tegema, eks. Ma jään enda juurde, natuke nagu peaks siiski, imelik oleks sellises olukorras nüüd lihtsalt koos telekat hakata vaatama, eks:)  Ja see teatud „sundolukord“ võtab minu jaoks ära KOGU romantilise mõõtme.

Enivei – mulle tundubki, et miks need asjad ei tundu mulle üldse romantilised, on justnimelt see, et see on kuidagi nii klishee ja kohati planeeritud ja kohati nii  Oleme-Planeeritult-Nunnud…  Ok, see mu Sõber Romantik ütles, et aga see ongi justnimelt Seeee, et on olemas Keegi, kes planeerib justnimelt sinu jaoks neid asju – et keegi mõtleb niii palju sinu peale, et ta tahab seda sinu jaoks teha. Minu jaoks on see pigem hirmutav natuke, et kõik peab olema nii plaanijärgne ja läbinähtav: esiteks suudad sa oma shampuseklaasist selle sõrmuse päästa, eks, ja juba enne hotelli jõudmist sa tead, et jajaah, seal on nüüd roosid ja küünlad ja teadagi, millega see õhtu lõppeb. Et mind häirivad sellised läbinähtavused. Ja ma arvan, et sellises olukorras ma pigem neelakski selle sõrmuse alla, et mitte olla olukorras, kus sa tunned, et sa tead, mis nüüd järgneb. No surprises noh. Planeerimine kui selline teatud teema juures ei istu mulle kohe üldse, nagu kogu romantika on kadunud, läinud. Et sa nagu tunneks, et sa oled sundolukorras. (siinkohal meenus hiljuti lehest loetud abieluettepanek Savisaare Viljale – mis pani mind ka mõtlema, et no siiski nagu sundolukord, et kui sa ei taha inimesele haiget teha, siis sa lihtsalt oled sunnitud selle sõrmuse vastu võtma noh. Siinkohal ma ei väida, et Vilja seda poleks teha tahtnud, pigem nagu üldises võtmes).

Noh ja seal samas seltskonnas sain ma muidugi vaikselt oma järjekordse peapesu ka kätte, kui ma julgesin oma nägemuse romantikast välja tuua, lihtsustatud kujul on see midagi sellist, et pooled riided on seljast ära juba enne tuppa jõudmist, eks. Natuke vähem lihtsustatult on see midagi sellist, milles puudub igasugune sundolukord (noh, et keegi nagu ei kontrolliks kuidagi seda „üritust“) ja planeeritus.

Näiteks minu jaoks romantiline on see, kui väljas on nii kuradi külm talv ning ilmselt selle tohutu külma talve kõige külmem päev ja sa jalutad kellegagi Kadrioru pargis ja sa tunned, et no kurat, enam ei tunne isegi oma sõrmi ega midagi ning et miks ometi ma pean siin külmetama ja sul on ikkagi hea olla – läbi selle külma valu tunned, et ometi on hea! Ja siis lähed lõpuks koju, ei mingeid roose ega sõrmuseid ega luuletusi, võtad köögi kapi pealt selle eilsest järele jäänud shampuse (kuhu pole isegi lusikat sisse pistetud, et mullid välja ei läheks – jajaaah, pidi olema mingi nipp selline), võtad sealt pudelist lonksu ja siis seksida otse köögipõrandal. Minu jaoks romantiline. Aga võib-olla ma ei tee kirel ja romantikal vahet või kas seal ongi vahet? Või vahel on ja vahel ei ole?

Ning täitsa teise nurga alt vaadatuna võib olla minu meelest miljon korda romantiline see, et sa oled kusagil pärapõrgus metsa sees ja öösel tuleb äike, mida sa ei saa mitte kuidagi kontrollida, eks ja seepärast ma nii õudselt ilmselt äikest ka kardan. Ja siis sa istud seal vanas puumajas ja nutad kohe täiega ja päriselt ja majal puuduvad ilmselt ka igasugused piksevardad ja siis sa nutad veel rohkem ja siis on keegi, kes räägib sinuga ükskõik millest muust kui sellest äikesest, et sa ometi ei paneks seda õues toimuvat paukumist tähele. Ja olenemata sellest, et äkki on hommikul mõeldud, et kuidas sa tahaksid selle inimesega ka magada – siis ometi on nii ilmatuhea lihtsalt jääda ta kõrval niisama magama ja kuulata, kuidas ta sulle laulab, olenemata kas ta peab viisi või mitte. Ja siis päevi ja aastaid hiljem, kui see hirm tollekordse äikese ees on juba kadunud, siis sa mõtled ikka veel tagantjärele, et oli küll niiii õudne ja paha, aga ometi miski tegi selle Nii Heaks, et sul on see veel ka aastaid hiljem meeles.

Ehk et mingil määral mulle tundub, et selline Planeeritud Nunnundus ei ole romantiline noh. Ok, nunnu pole üldse minu rida, pigem eelistan ma igas mõttes teravust kui sellist. Aga no muidugi, kui  sa seda nunnu-olemist ei planeeri, jah, ikka vahel juhtub ka parimates peredes, et on mingi selline hetk, siis võib vahel isegi olla natuke romantiline küll, mis seal salata. Aga ometi tundub mulle kohati, et käerauad või tikrid võivad olla palju romantilisemad kui punased roosid.

Siinkohal tervitan kõiki romantikuid ja ausalt, no hard feelings, kes end siit ära tundsid:)

Täiendus hiljem: ma hakkasin nüüd mõtlema, et ma üldiselt pole ennast kunagi romantikuks-romantikuks pidanud, AGA samas, et tegelikult vist on neid romantikuid nagu eri tüüpi. Et kes on öelnud, et roosid ja punane vein on see õige romantika, eksole. Et ilmselgelt võib ju olla olemas ka käeraua-romantikuid, eks – või on sellel asjal mingi muu nimi?

tuhandeid hääli kuulen

Tegelikult mul on 100 mõtet eraldi pikemate teemade jaoks, aga pole lõpuni kirja pannud neid asju veel, nii et hetkel täitsa kaootiline. 

Eile küsitu mu käest, et kas sa vahel ei karda, et kui need kõik sind elu jooksul ümbritsenud ja piiranud hullud äkki kokku kogunevad ja ühisrinde moodustavad … Ausalt – see pani mind natuke mõtlema küll. Korra jooksis isegi silme eest läbi film „Fatal attraction“ ja isegi sekundi murdosa jooksul tundus päris spuuki. 

Teisalt, ma ikka mõtlen, et kas kurat see hullumagneti staatus võiks kuidagi olla seotud asjaoluga, et hull leiab hullu. Sel juhul pole nagu karta vist siiski midagi, sest hull suudab hulluga ikka ühise keele leida, ka kehvades oludes:)

 *** 

Ja lisaks – vaatamata minu püüdlustele kõike ilusti mõistusega võtta, vot – vahel on kohe nii, et lähed kusagile täitsa võõrasse seltskonda ja astud uksest sisse ja sa näed kedagi ning saad esimese kümne sekundi jooksul aru, et see mingi klõps on käinud. Ma täpselt küll ei tea, et kas kui sa juba tead, et on nüüd on „korras“, kas mõistlik oleks selsamal hetkel kohe loobuda või siiski mitte. Seda loobumisosa ma pean natuke vist õppima ja praktiseerima, et vist ikka pole vaja kõike saada, mida niiii õudselt tahaks. 

*** 

Külvasin täna ühte rõdukasti esimesed seemned ka – no saialill ja till ja veel mingit kahte asja, loodetavasti midagi neist hakkab kasvama ka. Rõdupidu ehk umbes 2 nädala jooksul nüüd. Ja tundub, et suvel saab hakata ka meie suvilas tööd ja lõbu omama, nii et jeesh, kevad ja suvi on Eestis ikka head-head, aga võimalik, et mu positiivsus on tingitud sellest krdi klõpsust:) 

*** 

Laupäeval käisin ühel kokkusaamisel (ei olnud kohtamine, eks – no pesu natuke valisin küll, aga no siiski oli kohtumine). Inimesega, kellega ma suhtlesin siis, kui ma olin 19 ja tema oli 35. Alguses oli tegelikult väike shokk tasandil, et 35st on saanud ligi 50. See, et 19st on saanud 32, on nagu täitsa ok, eks, aga see teine osa andis natuke märku sellest, et inimesed, kellega ma olen suhelnud, on nüüd raudselt keskeas – ja mitte selles nooremas, eks, vaid lausa kuldses juba. Õnneks reaalne pilt oli täitsa ok, nii et ses mõttes võttis natuke mu muret siiski vähemaks:) 

Ja pärast seda oli veel väike „istung“ ning KuKu klubi, mis oli Hea, et mitte öelda Väga Hea. Kuna ma eesti mees pole, siis ka mitte eriline tantsulõvi, eks – aga no ma tõesti ei mäleta, et ma oleks järjest nii palju tantsinud. Siinkohal tänan oma tantsupartnereid ja muidu ilusaid inimesi.

Oma rinnahoidja numbrit ei tea ma siiani

Matemaatika ei olnud koolis mu lemmikaine, kohe üldse mitte. Tegelikult ei armasta ma siiani üldse isegi lihtsaid arvutusi teha – nojah, ausalt, ma siiski saan hakkama mingite lihtsate tehetega (no näiteks, kui ei tule oma vanus meelde, siis arvutan natuke – lausa peast olen ka võimeline), aga mulle lihtsalt ei meeldi arvutamine ja kui võimalik, siis ma seda ei tee, vähemalt peast, eksole:) Ma vist olen üldse seda tüüpi, et ma eelistan teha asju, mis mulle meeldivad:)  Mistõttu on imelik, et samas numbrid kui sellised on hoopis teine teema, nendega oleks mul lausa nagu mingi suhe tekkinud.

Eriti viimastel aastatel olen ma kuidagi läinud kohati väga numbriliseks ja ma ei tea, nagu süstemaatiliseks – igasugune kord, ka numbriline, on kuidagi järjest olulisemaks saanud. Vanasti oli mul rohkem selline tähtede-süsteem, eks – no sarjast, et maitseainepurgid olid tähestikulises järjekorras (millest meil tekkis muidugi 1 esimesi pere arusaamatusi, kuna tuli keegi teine, kellel oli mingi värvi-maania ja tema meelest pidid maitseained olema värvi järgi reas). Praeguseks on aga numbrid vist isegi määravamaks saanud kui tähed. Kohati ma mõtlen, et kas see ikka on normaalne (jajaah, pole vaja hakata normaalsust defineerima) või on mingi märk lähenevast võimalikust hullumeelsusest või on juba päris selge tunnus, et mu vaimne tervis ei ole üldse mitte oolrait. 

Kui ma näiteks lõigun kartulisalatit, siis ma põhimõtteliselt ALATI loen, mitu korda ma näiteks vorsti lõikan, eks. Esmalt mitu viilu ma lõikan ja seejärel mitu korda seda viilu omakorda tükeldan. Ja reeglina ma mõtlen vahetult enne lõikamist välja, et vot, nüüd peab tulema see mingi konkreetne number. Noh, vahel on nii, et ma olen seda vorstiviilu suurust näiteks kas tugevalt üle- või alahinnanud, ja siis on tükk tegemist, et ikka see õige number kokku saada. Ehk et just nimelt seetõttu on vahel mõned tükid imepisikesed või mõned tükid natuke keskmisest suuremad. Kui oled ikka enda jaoks näiteks välja mõelnud numbri 33, siis on olukord üsna keeruline, kui juba 20 peal tundub, et kõik on lõigutud ja siis peab seda viimast killukest millimeetristeks tegema. No ma ei tea – on normaalne? Teeb keegi veel nii? 

Ja päris sageli on nii, et koos selle paikapandud numbriga mõtlen enda jaoks ka selgeks, et KUI peaks juhtuma, et ei tule see number, et siis läheb mingi asi (no sõltub päevast siis, mis parajasti peas aktuaalne on) kehvasti. Aga samas alati ma isegi seda mõtet sinna juurde ei lisa – no olgu – mõte tahab tulla küll, aga ma sunnin ta taganema, eks – ja seda seetõttu, et ÄKKKKI ma ei suuda seda numbrit saavutada. Ehk et konkreetselt lihtsalt loendangi, mitu korda ma ühte vorstiviilu lõigun:S

Ja põhimõtteliselt samamoodi iga asjaga toidutegemisel ja ka muudes teemades – noh, et kui ma keedan pelmeene, loen alati, mitu pelmeeni ma panen. Siin on lausa mingi regulaarsus tekkinud, et keskmine number on vist 12, mitte kunagi ei tohi see olla 13 ega mingi teine paaritu number, alati kas 12 või siis sõltuvalt isust 14 või 16:) Või kui ma keeran soolaveskist soola, siis loendan, mitu korda ma keeran – ja ausalt, ma reeglina enam isegi ei mõtle, et kui keeran 17 korda, siis läheb mingi asi hästi, kui vähem või rohkem, siis halvasti. Lihtsalt loen aga oma numbreid ilma, et seal peaks mingi kindel arv tulema. 

Et selline asi tundub mulle kohati täitsa ok, et sa mõtled enda jaoks mingi numbri välja ja teed parasjagu käsilolevat tegevust siis mingi kindel arv (no astud poodi näiteks 67 sammu) ja kui selle ära teed täpselt nii, siis juhtub see, mis sa oled mõelnud. No näiteks, kui sul on kellegagi mingi tüli, siis mõtled, et ok, teen kätekõverdusi, see maandab natuke pingeid ja siis mõtled, et nii, kui ma nüüd teen sama palju kätekõverdusi, kui vana see inimene on, siis saab kõik korda; kui ei tee, siis ei saa korda. Noh, siin on muidugi see konks, et väga vanade inimestega sel juhul mul tülitseda ei tasu või siis tuleb maandamiseks mingi teine viis leida – ok, on juhtunud nii, et kui vanus selleks kätekõverduste numbriks ei sobi, aga kindlasti oleks vaja see teatud arv neid ikka teha, siis ma muudan käigu pealt numbrit ja võtan näiteks sünnikuupäeva vms, et ikka oleks saavutatav ka – vahel nii, et veremaitse suus, eks:) No kui veremaitse on suus, siis on eriti kindel, et nüüd läheb ka nii, sest ma tegin ju ometi selle kindla arvude korra ära…

Ja numbritest veel – natuke ma olen hakanud küll selles numbrilises värgis kohati kahtlema ka. 1 minu supersuhetest on  näiteks sündinud 11. kuu 11. päeval. No määdzik, eksole:)  Ja siis mingil hetkel ma jõudsin sinnani, et ma ise olen 22. kuupäeval, et mingi imeline klapp meil ju ometi peab olema – noh, oli ka. Ja siis tuli järgmine suhe, kus sünnipäev oli ka 11. kuupäeval (sel korral kuu ei olnud enam 11, aga no tühja sest, natuke võib ju reegleid lõdvemaks lasta). Ja juba see oli minu jaoks esimene märk, et me peame sobima – raudselt. Ja sealt edasi hakkaski mulle tunduma, et see 11 on minu suhteelus mingi Eriline Näitaja. No sarjast, et kui sealt järgmine polnud just 11. kuupäeval sündinud, siis vähemalt oli ta mul üheteistkümnes või elas korteris number 11 või noh, elas korteris number 12, mis on ju ometi kohe 11 kõrval. Ja siis veel üks, kelle sünnipäev oli 11ndal ja nii see number järjest nagu saavutas mingi mõju. Ja ometi tegelikult mulle kohati ongi tundunud, et ma pingutan ja mõtlen natuke rohkem (ja reeglina üle), kui kusagil mingi inimesega on võimalik numbrit 11 seostada, eks:) Et ainult sellele numbrile on ikka ka vist jabur panustada või siis seda numbrit kellegi juures kusagil taga otsida, sest mingit sisulist numbrimaagiat ma raudselt taga ei aja, piisab lihtsalt numbrist – sisu sellel pole oluline (teate küll need mingid vuuduud, et a’la 11 on mingi nõrkuse või jõulisuse või ilu või koleduse number). 

Ehk et kokkuvõttes ma jäin mõtlema, et kas see pidev loendamine on tegelikult suurel enamikul nii või on see siiski mingi kõrvalekalle…natuke läheb see siis vist sinna ebausu sarja vms. Aga justnimelt, et kui sa tegelikult ei anna asjale mingit tähendust vaid lihtsalt teed midagi ja peas jookseb rida numbreid…ehk et kui asi on arenenud sinna, et kus esmalt näiteks kurki lõikudes lihtsalt loen, mitu korda lõikan ja siis vahel tuleb ikka tähendus ka juurde, aga vahel enam ei tulegi… No mille kuradi pärast peaks kellelgi olema vaja teada, et ta lõikas kurki 25 viilu?!?!

Natuke ma küll kahtlustan, et selle kõige taga võib olla mingi süstemaatilisuse-kiiks või kuidagi võib see ka olla seotud mu kontrollifriiklusega, aga võimalik, et see on ka siiski märk millestki hullemast. 

Ja selle numbri teemaga lõpetades, huvitav, kuis see keskmine näitaja võiks olla, kas eelistada olla esimene või teine?

Tekstiline ja muusikaline vahepala

See on küll tõesti vist väga puberteetlik teema, aga noh, nagu üks mul siin kodus stabiilselt ütleb, elab ta enivei koos kahe teismelisega: see 5aastane on varapuberteet ja 32ne pidavat olema hilispuberteet, nii et õigustan siis ta arvamust selle kirjutisega:)

Lähen täna muusikat mängima õhtul peole ja sealt hakkasin mõtlema igasugustele lugudele ja eriti neile lugudele, millel on minu jaoks olemas mingi suurem tähendus kui et lihtsalt kehv lugu või lihtsalt väga hea lugu. Teate küll, jajah, need sellised lood, millega sulle meenub mingi inimene või mingi konkreetne situatsioon või mingi päev vms. Aga see oleks väga pikk kokkuvõte, kui lihtsalt meenutada, et no näiteks, kui ma kuulen lugu „Depressiivsed Eesti väikelinnad“, siis miskipärast seostub see lugu mul alati Caroliga, eks. Või kui ma kuulen Vennaskonna „Taksosõitu“, meenub mulle alati 1 konkreetne taksosõit, kus ma veel Tallinnas ei elanud ja minu kui Tartu eramajade rajoonist pärit tegelase jaoks oli eluunistus Tallinn ja Lasnamägi – ja siis see tunne, kus sa oled niii kuradimoodi armunud ja sõidad koos selle inimesega öösel taksoga Tallinnas Lasnamäe poole ja ka veel aastaid hiljem ma mäletan seda taksojuhti (kes oli naine) ja neid väheseid repliike, mis me taksos vahetasime.

Noh, neid inimesi on palju, kellega mingi lugu seostub, AGA kitsamalt – jaaah, no teate, need suhtelaulud, see oli mu mõte. Need „meie lood“. Ok, alati ei pea seal taga isegi suhet-suhet olema, võis olla lihtsalt 1 öö või lihtsalt  mingi väike armumine, aga laul on olemas. Ja vahel võis olla ka nii, et oli päris pikk suhe ja kõik oli olemas, aga seda „meie laulu“ seal polnud. Ma ei teagi, millest see tuleb, et osadega on see või need olemas, teistega aga mitte. 

Ja siis see, kuidas või miks see lugu tekib, noh et vahel on asi lihtne – kuidagi jääb lihtsalt mingi see lugu teile alles, mille ajal oli mingi esimene ühine tants või midagi sellist, ehk et selline natuke pinnapealsem lugu, mis otseselt ei ole nagu selline temaatiline ja sisu poolest võib see olla misiganes. Ja on suhteid, kus see „meie lugu“ tekib nagu hiljem, eks – suhte arengu käigus – et kuulate koos mingit lugu ning saate aru, vot, see räägib ju täpselt meist ja kirjeldab täpselt seda kõike, mis meil oli ja on ja tuleb. Ja vahel on nii, et lugu tekib kohe alguses, et mingil sellisel meeldejäävamal momendil see lugu mängis ja ühel hetkel sa saad aru, et kurat, see oleks nagu meie lugu ette ennustanud.

Järgeb pikk muusikavalik, eksole. Kui ma hakkasin mõtlema, kui paljudega mul on neid lugusid, siis tuli ikka ühtkoma teist meelde – jaah, õnneks pole skleroos mind olenemata mu kõrgest vanusest veel päriselt tabanud. Selliseid puberteediaja asju ma küll tõesti enam ei mäleta, eks – nii et pole vaja pahaks panna, kui mul puuduvad siin lood sarjast „olin 9ndas klassis ja oli koolidisko ja oli seee hetk, kus peaaaaegu jõudsid sinnani, et nüüd me suudleme, aga kurat, tuled pandi just põlema ja siis mängis Roxette’i lugu „It must have been love“ ja enne seda oli olnud just nick kamen „i promised myself“„

Ehk siis jäävad need valitud lood kõik mu viimase eee … oiii, kurat, 10 aasta sisse, kus ma tegelikult tõesti juba ammu polnud puberteet:S Vähemalt numbriliste näitajate poolest:) 

                     I

Üks „meie lugudest“, mis on täpselt see, et väga populaarne lugu sai selleks, kuna oli parajasti mingi diskotamisperiood ja seal me kohtusime ja siis oli see üks vähestest lugudest, mille järgi me tantsisime, eks. Sisuliselt polegi nagu seost, aga ometi meenutab alati.

 **

 

Nojah, on ka selliseid lugusid – mul oli kodus mingi üüratu muusikakeskus miljoni nupuga, eks. Oli selline väga võimekas ja iga asja jaoks pidid seal nupud olema, aga kurat, me ei leidnud mitu aega üles seda „repeat“ nuppu … huuh, ja siis sa muudkui jooksed voodi ja maki vahet, onju. Ja kuna see oli ühe kogumiku pealt ja järgmine laul polnud vist kõige meeleolulisem, siis no oli vaja joosta, eksole:) Lõpuks siiski sai ka see õige nupp leitud, nii et ei pidanud voodis kogu aeg mõtlema sellele, et nüüd kohe-kohe on vaja minna mingit nuppu vajutama ja nii see lugu siis muudkui “repeatis” seal lõpuks:)

                           II 

See lugu lihtsalt on SEE, täpselt. See on see lugu, mida enamik teab, eks ja sa oled seda kuulnud juba aastaid enne… Ja ühel hetkel sa avastad, et see on sinu situatsioon, see lugu on saanud “meie omaks”. Ja siis kuulata seda koos ja tead, et see räägib meist isegi siis, kui täiesti arusaadav on vaid pealkiri. Ja siis see jääb. Ja jääb ka tulevikus, et seda kuuldes sa ei mõtle enam abstraktselt vaid mõtledki selle konkreetse meie situatsiooni peale ja alati on niii jube kurb noh. Jah, no see ongi kurb lugu, aga see iseenda sinna sisse nii täpselt mahutamine teeb selle täitsa üüratuks. Ja olenemata sellest, et see tekitab mulle siiani väga imelikku meeleolu (ok, vahel nagu taastekitab), siis ma ikkagi kuulan – masohhistlik selline noh. 

**

Puhas kirg. Aga meenutab. Ja see on jälle üks neist lugudest “meie laulude” sarjast, mille puhul sõltus kõik vaid ajast, et see sai just meie omaks, eks. Et see pole selline isiklik-isiklik lugu, lihtsalt juhtus olema just See inimene ja See lugu sellel perioodil ja seetõttu läks nii, aga kui oleks olnud keegi teine, siis lugu on universaalne, onju, ja oleks võinud vabalt ilmselt sobida ka sinna. 

                             III

Ja siis on mingi väga pikk suhe – seal on olnud nagu kõik olemas. KÕIK. Vist minu ainuke selline suhe. Tohutult kirge ja tohutult seksi ja tohutu armumine ja metsik armukadedus ja Sinu Inimene ja lahkuminek ja armastus. Ja kui hakata mõtlema selle „meie loo peale“, siis vot – ilmselt oli lihtsalt alguses nii palju muud, et sellist “meie laulu” lihtsalt ei mahtunud sinna kohe alguses ära või oli neid lihtsalt nii palju, et see special meelde jääks. Aga päris see „meie“ lugu tuli hoopis hiljem. Ja lugu sarjast, kus sa tead, et nii ongi. Et see on üks nendest, kus suhe on olnud juba kaua enne ja siis sa leiad juhuslikult selle “meie laulu” ja sa saad kohe aru, et see on See. Selline hästi isiklik-isiklik lugu, mille puhul sa tead, et see lugu poleks sobinud mitte kellegi teisega.

                              IV

Ja lugu sarjast meie esimene päris omaette olemine ja midagi nii haiglast ja kirglikku ja mingis mõttes nii valet ning kunagi, ühest hetkest sa saad aru, et see lugu olekski nagu olnud natuke ennustuslik, natuke nagu selline pidevalt meid saatev haiglane tunne, natuke nagu magus valu noh.

*** 

Kokkuvõttes on nagu vist kõik siiski pisut emo-lood:S Võib-olla seepärast ka, et armunult ma vist olengi natuke emo:D

Aga olgu – mul tuli meelde, et kunagi mul oli 1 mees, hehehee – jajaaah, ausalt,  ta käis jõusaalis ja poksitrennis ja lihased olid võimsad ja BMW – vähemalt alguses, hiljem ta vahetas kurat selle mingi Opeli vastu, mis oli ka suur, aga no siiski Oooopel, no andke andeks:D Ja ma pakun, et minu meelest ta müüs metsa ka või varastas võimisiganes noh.  Ja meil oli ka 1 lugu, tõesti see pole emo: 

 

Aga palun kergemat karistust, sest siis ma olin veel ka numbriliste näitajate poolest puberteet:)

P.S. Need lood siin on ajalises järjestuses inimeste järgi natuke segamini aetud, nii et pole mõtet hakata kalkureerima, kes mingite lugude taga on. Kui väga huvitab, siis lihtsalt küsige:)

P.P.S. Täna õhtul ma neid lugusid ei mängi, nii et tulge julgelt pidusse, tuleb ikka rõõmsamaid asju vast:)

kevad käes

Nõndaks. Vot nüüd on olnud ära hetk, kus ma tunnen, et aitab – kohe päris tükk aega on nüüd vaja lihtsalt kodus olla, viimasel ajal on nii palju ringi sõidetud, et hakkab mingi väike väsimus ka tekkima. Ja muidu võib see veel äkki harjumuseks saada, oluline on õigel ajal lõpetada:)

Praeguseks on saabunud see hetk, kus ma tunnen, et mulle nii õudselt meeldib mu elu. Nii kuradi hea on, kui astud mööda varahommikust tühja Helsinki tänavat ja õues on juba soe ja sa mõtled, et kuidas kuradimoodi see nüüd nii läks ja ometi oled õnnelik, et läks. Hea on vaatamata sellele, et väsimus on täiesti metsik.

Ja siis lähed hotelli, et see asi kõik kokku ei oleks nii läila ning et natukenegi magada ja siis oled täitsa omaette ja tead, et uneaega on ehk vaevalt paar tundi, aga vaatamata sellele ei raatsi magama jääda. Ja hea on see tunne hommikul, kui vaatad aknast välja ja päike paistab ja siis minna vaatamata tohutule väsimusele kohvikusse ja juua üks vahuvein, sest see, et on keegi, kellega sa tahad koos olla, on olulisem kui lihtsalt magamine.

Ja siis see tunne, et sa tead, et meil on vaid loetud tunnid ja minutid ja kui sa näed, et tramm tuleb ja siis suudelda nii, et tunned kohe üle kogu keha, et vot – seeeee on Seee Hetk, kus sa oled niiii kuradi õnnelik, sest kõik on niii hästi. Ja hea on see tunne, kus sa tead, et tegelikult ei tahaks ju minna, eks – AGA su ainuke võimalus, et see asi jääkski niii heaks, on see, kui sa lähed nüüd ja kohe, sest kaks korda sama reha otsa astuda oleks ikka tobe:) Hea on teada, et nüüd oled võimeline selleks, meile jääb lihtsalt alles see öö ja see hetk ja me ei riku seda kuidagi.

Ja kokkuvõttes on nii hea minna koju:)