Täna meil oli lapsega kahekesi päev. Ehk siis Krissu pidi tööd tegema. Rannas oli hommikupoole täielik leitsak – konkreetselt polnudki ammu näinud, et oleks null tuult. Ja selline pilvealune. Mingist hetkest hakkas aga tuul tõusma ning minu jaoks läks nagu jahedaks.
Ehk siis otsustasime teha korraliku no pühapäevase ema-lapse kohvikuskäigu ka otsa. Oeh. Ehk et ma ise ikka üldjuhul siiani magusat väga ei talu, suitsetamise maha jätnuna küll talun natuke juba paremini, no väga palju igaks juhuks ei taha veel harjutada ka end sellega, et äkki hakkab täitsa meeldima muidu. Seega minu idee oli süüa ribisid! Aga no et viisin siiski lapse sööma Krissu jutu järgi „midagi-nii-magusat-et-ajab-iiveldama-aga-ometi-pärast-kahte-aastat-tahaks-veel“. Leti ees tabas last täielik dilemma, et ei teagi, kas võtta kreppe või vahvleid … või äkki ikka võtta kohe mõlemat, et õudselt tahaks mõlemat. Ma siis otsustasin ise ära, et teeks valiku vahvlite kasuks. Igaks juhuks loobusime võimalikest a’la vahtrasiirupitest ja muust ÜLImagusana tunduvast seal peal ehk siis valisime katteks kõigest maasikad.
Kui pool oli otsas, siis lapsel iiveldas.
Kui kolmveerand oli otsas, siis iiveldas minul.
No ja tundub, et vähemalt 2 aastat nüüd neid vahvleid küll enam ei taha. Pärast sain veel riielda ka, et miks ma ometi viisin ta sööma midagi niii kohutavalt magusat, no niii magusat, et vahvlid olid raudselt lausa „halvaks läinud“.
Ja tegelikult kogu see toiduvärk siin vajab millalgi omaette pikemat sissekannet. Aga päriselt pole otsustanud veel, et mis seisukohta selle suhtes nagu võtma peaks:)
Miss Juuni klatsiklubi 